Su keha on tark: kuidas oma ebakindlusest, häbist ja hirmust üle saada?
Kuidas siis meie mõtted peegelduvad meie kehas?
Salajane ladu. Igat meie mõtet saadab emotsioon ning kehaline reageering. See kõik võib jääda meie jaoks varjatuks, vähendatuks ja selgusetuks. Ent meie keha jõuab reageerida ning need mõtted ja tunded meelde jätta. Aja jooksul muutub keha peidetud tunnete ja realiseerimata jäänud ideede hoidlaks. Oleme ju ühiskondlikud olendid ega või oma väljendustes täiesti vabad olla.
Pahatihti tulevad pähe niinimetatud „negatiivsed mõtted“, milliseid tahaks vältida. Näiteks soov partnerile truudust murda või kriimustada ebameeldiva naabri autot. Me võime end ka programmeerida ebaõnnestumisele. Mõtleme eelolevate läbirääkimiste nurjumisele, kujutame ette, kuidas satume ebameeldivasse olukorda. Negatiivseid mõtteid on lugematu arv ning neid saadavad ühed või teised tunded — ärritus, kadedus, häbi, hirm.
Meie keha reageerib instinktiivselt tundele ning emotsioon on käsk kehale. Raev sunnib pingesse meie lõualuud, hirm — külmetama ja kühmu tõmbuma, häbi — silmi langetama ja punastama. Võimalik, et reaktsioon kestis vaid sekundi murdosa, ent keha juba reageeris ja jättis selle olukorra meelde.
Seetõttu koguvad ühe või teise mõttelaadiga inimesed teatud emotsioone ning kujundavad harjumuspärase lihaspinge ja keha asendi. Mõttelaad aga sõltub lapseea kogemustest ning see on perekonna alateadvuslik stsenaarium.
Näiteks häbistati last pidevalt ning täiskasvanuks saades asub ta ennast süüdistama isegi seal, kus see lausa kohatu on.
Sellise inimese keha kannab endas palju häbi. Ta tõmbub alatasa kühmu, käib pea norus, silmad maas, väldib vestluskaaslase otsest pilku ning tema diafragma on tugevasti pinges.
Teises peres hirmutati last alatasa: „Vaata maha, muidu kukud!“, „Püüa olla märkamatu!“, „Lapsed jäävad kogu aeg auto alla“ jne. Tavaliselt on sedalaadi hirmutamine katse hoida last vanemate kodus, et ta ei lendaks pesast välja.
Ja nii kujutab see inimene alatasa ette hirmsaid olukordi ning õnnetuid lõppe. Tema kehas on palju hirmu: pea on surutud õlgade vahele, käed hoiavad kramplikult keha ligi, silmad on pärani lahti, keha on jäik ning hingamine pinnapealne.
Rõõm luku taga
Meie kehas pole peidus üksnes väljendamata jäänud „negatiivsed“ mõtted ja tunded, vaid ka „positiivsed“. Sageli keelavad pere ja ühiskond rõõmu, armastuse ja õrnuse väljendamise. Näiteks tahaks poiss olla õrn oma ema vastu, isa aga pidurdab: „Ega sa mingi plika pole“. Tegelikkuses võib isa tunda armukadedust oma poja suhtes. Poisil aga tekib pidur õrnuse väljendamiseks. Kujuneb „karmi macho“ kompleks ning tulevikus saab tal raske olema oma südant armastatud naisele avada.
Mõtted mõjutavad meie tundeid ja keha, ent on olemas ka vastupidine seos. Keha kaudu võime mõjutada oma isiklikke mõtteid. Näiteks jääb sul puudu enesekindlusest ning iseenda väärtuse tunnetamisest. Püüa siis otsusekindlalt tõusta või istuda, siruta selg, tõsta lõug üles, pea püsti. Mõne aja pärast tuleb sinusse enesekindlus. Mõtted ja usk endasse muutuvad positiivsemateks.
Keha muudab mõtteid
1. Leia endas see sisemine veendumus, mida tahaksid muuta. Kui sinu elus tekivad pidevalt teatud tüüpi olukorrad, tähendab, et nende taga on midagi peidus. Näiteks on korduvate reetmiste taga veendumus, et mitte kedagi ei saa usaldada. Purunenud suhete taga on aga hirm, et võid osutuda ebavajalikuks jms.
2. Küsi endalt, kus see sinu kehas elab? Kuidas see nimelt ennast ilmutab? Näiteks veendumus: „Keegi ei hooli minust“, võib elada rinnus ning anda endast tunda külma tükina, surutuse või hingamisraskustena.
3. Sulge silmad ja kujuta ette, et hingad läbi selle konkreetse tsooni. Hinga selliselt 10-15 minutit. Fooniks võid kuulata lõdvestavat muusikat.
4. Tule siis oma algse veendumuse juurde tagasi. Kuidas see nüüd muutunud on? Võimalik, et on muutunud fraas ise või tekkis juurde midagi uut. Näiteks: „On inimesi, kes minust siiski hoolivad“.
Allikas: Psihhologija, juuli-august, 2017
