Kai arstieetikast ja suhtumisest puudega inimestesse: räägi mu tervisemuredest minuga, mitte mu saatjaga — ma olen täiesti adekvaatne inimene!
Käisin möödunud kuul eriarsti vastuvõtul ja kuna tegu oli uue arstiga, siis võtsin lisaks juhtkoerale ka ühe kahejalgse saatja kaasa, et ta aitaks meil Janetiga uue marsruudi ära õppida, et olla järgmisel korral juba iseseisvamad.
Haigla poole sõites juhtus mulle omaselt tee peal kõiksugu sekeldusi, aga seekord ei taha ma juhtumiste ja seikluste peal pikemalt peatuda, vaid keskenduda hoopiski palju olulisemale ja tõsisemale teemale ehk arstieetikale ja üleüldisele suhtumisele.
Ma arvan, et olen selline aastas üle keskmise arsti külastav eestlane ning võin kindlalt väita, et ma olen kohanud absoluutselt seinast seina tohtreid. Olen sattunud selliste arstide juurde, kes on nii soojad ja sõbralikud, et juba esimesel visiidil kaob igasugunegi hirm või ebamugavustunne. Olen sattunud ka selliste arstide juurde, kellega otseselt sellist tugevat kontakti ei teki, kuid arsti stoilisus ja lihtinimesele arusaadavas keeles jagatud selgitused tervisliku olukorra kohta annab turvatunde ja tekitab usalduse. Olen käinud arsti vastuvõtul, kes on minult otse küsinud, et mis ma arvan, kas olen oma eelmises elus miskit kurja teinud, et mind nüüd selles elus niimoodi karistatakse. Ja kahjuks olen korduvalt sattunud ka selliste arstide vastuvõtule, kes suhtlevad puudega inimese saatjaga, sest ilmselgelt teab ju saatja paremini, mis mulle täpsemalt muret valmistab, milliseid ravimeid mitu korda päevas manustan jne.
Viimasel korral õnneks saatjaga suhtlemist kui sellist polnud, sest enne kui mind kabinetti kutsuti, uuris saatja ise, kas tuleb koos minuga sisse või jääb ukse taha ootama. Tuginedes varasematele kogemustele, otsustasin, et saatja jäägu ukse taha ja lähen ainult koos juhtkoeraga sisse. Põhjendasin saatjale oma valiku kenasti ja rahulikult ära. No et kui saatja tuleb samuti puudega inimesega kabinetti kaasa, siis miskipärast hakkavad paljud arstid automaatselt saatjaga suhtlema, nagu saatja oleks tulnud arsti vastuvõtule. Mul oli isegi aastaid tagasi selline pretsedent, kus saatja jäi taas ukse taha ja kabinetis läks ka justkui üle ootuste hästi. Arst suhtles minuga nagu täiesti terve inimesega, ei lasknud end häirida minu pimedusest ja seletas, et mis järgmiseks ja milliseid analüüse pean andma ja miks jne, aga kui kabinetist välja astusin, tuli arst ja rääkis kogu selle sama jutu ka mu saatjale edasi. Minu jaoks oli see nii ootamatu ja esiti ei osanud ma isegi miskit teha või öelda, aga igal juhul oli see solvav ja häiriv. Hiljem hakkasin veel mõtlema, et kas sellise käitumisega ei rikkunud arst mitte arstieetikat? Mis õigusega tuleb arst ja räägib ooteruumis kõigi teiste ootavate haigete juuresolekul minu tervislikust seisundist, analüüsidest ja järgnevatest protseduuridest ja veel seda minu saatjale… ei mingit delikaatsust. Sama hästi võiks siis juba oma kabinetilaua ooteruumi üles seada.
Ma saaksin aru, kui tegu oleks näiteks väga tugeva autismispektrihäire all kannatava inimesega või vaimselt ebastabiilse inimesega, kellele on määratud eestkostja või hooldaja, aga meil, kellel on lihtsalt füüsiline puue, siis ausalt — meil mõistus toimib ja oleme ümbritseva suhtes adekvaatsed.
Viimasel visiidil oligi siis nii, et kabinetis sain üksi käidud, isegi protseduuril käisin üksi juhtkoeraga ära, aga kui vastustega tagasi kabinetiukse taha saadeti, siis tuli arst ja küsis, kas too inimene minu kõrval on mu saatja ja saades teada, et tõesti-tõesti, tegu on minu saatjaga, palus arst tal endaga kaasa tulla, et MULLE uus arstiaeg panna. Ma hakkasin ka end püsti ajama, sest no ikkagi mulle uue aja määramine ju, kuid siis arst pani käe õlale ja ütles, et ma istugu siin, neil ei lähe kaua. Tahtsin öelda, et aga kust peaks minu saatja teadma, millal mulle sobiks uus aeg, kuid oli hilja enam midagi öelda, sest läinud nad olid. Kuid minut hiljem jooksis mu saatja, kui arst oli tagasi kabinetti vuhisenud, minu juurde ja ütles: „Kai, tule, mina ju ei tea, millal Sulle järgmine sobiv aeg oleks…“. No just täpselt. Seda sama üritasin ka mina ennist öelda, aga nojah…
Seega see, mis ma öelda tahan, on see, et palun ärge kohelge teistmoodi inimesi lähtudes nende puudest või erivajadustest ja kõiksugu küsimuste korral lihtsalt suhelge inimesega. Pole tarvis karta, sest pole olemas lolle küsimusi ja küsijad saavadki targemaks.
Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!
