Minu Okeaania: sulgedega ehitud mehed tantsivad naistele, kes valivad alati kõige uhkemini ehitud isendi
Pärast pimeda saabumist ronisime redelist üles tuppa. Suurtes savinõudes lõõmas palmilehtedest punutud põranda peal kaks lõket. Onnis polnud mingit vingu, suits väljus lahtiste katuseäärte vahelt. Cyrili naine istus küürakil pisikesel puupakul ja tegi süüa. Pruun kalts, mille ta mulle jões pesemiseks oli laenanud, oli nüüd jälle tema seljas. Väike habemetuust tema lõua otsas helkis lõkketule valgel. Nähes, et Agnit rüüpab plastpudelist veini, hõikas Cyrili naine lootusrikkalt: „Vu!“
Cyril tegi ise näo, et tema poleks ealeski selle peale tulnud, et pudelis on vein. „Pealegi, mina ei joo alkoholi,“ täpsustas ta.
„Cyril ei joo tõesti alkoholi,“ rõhutas tema naine.
„Vaat, milline mees!“ imetles Agnit valjusti.
Pakkusime perenaisele veini, ta rüüpas mitu suurt lonksu järgemööda, röhatas kergelt ja andis pudeli Agnitile tagasi. Varsti ilmus tema näole kummaline irve ja ta silmad läksid pahupidi. „See vein on spirituaalne vahendaja minu ja vu vahel,“ pudistas ta pehmel keelel, „ilma veinita vu ei ilmu.“
Ma naersin nii, et pisarad jooksid silmist.
„Muidugi ei ilmu! Ilma mõnuaineteta ei anna vu end kindlasti näole.“
Jätsime Cyrili naise vu’ga kahekesi, valisime endale koha tule äärde ja palusime veidi vett keeta, et valmistada õhtusöögiks Eestist kaasa toodud kiirnuudleid konservlihaga. Varsti kogunesid pereliikmed meie ümber, jälgides tähelepanelikult, kuidas me võtame keedetud vee, paneme sinna nuudlid, avame siis konservikarbi ja segame turistieine kiirnuudlite sisse. Kostitasime selle kokakunsti saavutusega kogu peret. Nad olid väga tänulikud, sõid kiiresti kausi tühjaks, patsutasid pärast kõhtu ja ütlesid, et pole kaua midagi nii maitsvat saanud!
Lõkketuli hõõgus sumedalt, teekann pahises otse tules, oli hämar ja õdus.
„Siinsed inimesed armastavad elu džunglis,“ rääkis Cyril vaikselt.
„Meile on väga tähtis hoida elus esivanemate traditsioone ja riituseid. Vahel kui haus tambaran’ist on kosta imelikke hääli, siis me teame, et see on Nggwal, meie võimas esivanem, kes on nüüd jumal. Eriti tugevasti on tema kohalolu tunda täiskuu ajal.“
Mehe silmad helkisid tulevalgel, kui ta jätkas: „Täiskuuga on paapuatel eriline suhe. Sel ajal külastavad ühe küla elanikud teise küla rahvast, ehitakse endid, lauldakse, tantsitakse, taotakse kuu tõusu auks trumme. Aga singsing’e korraldatakse külades mitu korda aastas.“
„Miks?“
„Kui on suured peod ja tähtsad sündmused. Sünnid, pulmad, sõja lõpp. See on meie traditsioon. Kõik laulud ja tantsud on juba sajandeid sellised olnud. Sõdade ajal me ei korralda singsing’e isegi siis, kui tegelikult on pidupäev. Vaenlased saavad muidu väga lihtsalt küla ära vallutada, kui kõik laulavad ja tantsivad.“
„Miks te end niiviisi ehite?“
„Sel on palju põhjuseid. Sõtta minnes maalitakse üle meeste keha ja nägu, et vaenlasi ehmatada. Rahuajal ehmatatakse maalingutega lapsi, et nendest kasvaksid tugevad ja julged inimesed.“
„Kuidas te värve teete?“ uudishimutsesime.
„Kollane ja roheline tulevad puulehtedest. Punane tuleb lilledest, must tuleb söest ja valge lubjast. Värve segatakse kookosekoores, näole ja kehale kantakse neid peenikeste puuokstega. Mehed peavad olema värvilised nagu papagoid ja kõige kaunimaid sulgi kandma, paljud peaehted pärandatakse edasi põlvest põlve. Mehed ehivad end hingedemajas, siis tantsivad sulgedega ehitud mehed naistele, naised valivad alati kõige uhkemini ehitud mehe.“
„Meie maal on kõik tagurpidi. Miks peavad meil naised meestele tantsima, kui terves loomariigis, kaasa arvatud Paapuas, on isased need, kes emaste pärast võitlevad?“
„See on sellepärast nii, kallis sõber,“ vastasin Agnitile, „et meil on naiste ülekaal ja mehi on vähem. Siin on vastupidi. Pealegi on naised ise selle olukorra tekitanud. Väga paljudel on nii-öelda horisont paigast ära.“
Loe lähemalt raamatu kohta Petrone Prindi kodulehelt!
