Hoiatav kogemus: minu joogi sisse pandi uimastit! Mida ma oleks saanud enda kaitseks teha?
Naistekas vestles Kerliga, kes tahab oma lugu jagada hoiatuseks ja õpetuseks teistele noortele naistele ja meestele. Oma nimega ei soovi ta esineda, kuna pelgab hukkamõistu. Siin on Kerli lugu.
“Oli üks vähestest ilusatest suveõhtutest sel aastal ning toimus üks paljudest meeleolukatest suveüritustest. Otsustasin seda külastada koos heade sõprade ja usaldusväärse seltskonnaga, et nautida head muusikat ning toredat äraolemist. Keegi meist pole mingi pühak — paar pudelit siidrit või klaasike kuni mitu veini või natuke kangemat kraami kulub selliste ürituste juurde, pitsi meist keegi ei sülita. Aga tuleb kohe ära märkida ka see, et mitte keegi meie seltskonnast ei ole ka selline, kes ennast kännuämbliku staatusesse tõmbab ja oma purjus lällamisega ka teiste õhtu ära rikub.
Nautisime õhtut, rääkisime juttu, naersime ja meil oli väga tore üle pika aja koos olla. Kuni tegin ise selle saatusliku vea, mille kohta ma tagantjärele ei oska muud öelda, kui et nii loll pole ma vist elu sees olnudki! Läksin WC-sse, kuid mingil põhjusel võtsin ma kaasa oma siidritopsi! Olin selleks hetkeks kolme ja poole tunni jooksul ära joonud kolm pooleliitrist siidrit ning vahepeal veel söönud ka. See ei ole selline alkoholikogus, mis mul jalad alt ära võtaks või pildi eest viiks. Ma tean täpselt oma piire ning kui tunnen, et alkohol hakkab mõnusa surina tekitamise asemel võimust võtma, lõpetan kohe ning lähen vee peale üle. Niisiis — suundusin tualetti. Loomulikult oli seal järjekord, jäin ootama. Minuga tulid vestlema kolm noormeest ja kaks neidu, keda ma ei tundnud, aga kes paistsid pealtnäha täiesti normaalsed ja tavalised. Tegime nalja pika vetsujärjekorra üle ja lobisesime niisama, kuni jõudis kätte minu kord. Sekunditki mõtlemata ulatasin oma siidritopsi ühe noormehe kätte ning palusin tal seda hoida, kuni tualetis ära käin. Tal polnud selle vastu midagi. Ajasin oma asjad ära, võtsin noormehelt oma topsi ja soovisin head õhtu jätku. Nad kutsusid mind tegelikult juba varem endaga liituma ja püüdsid mind nüüdki ümber veenda, et ma oma sõbrad jätaksin ja nendega läheksin, kuid loomulikult ei teinud ma seda ja suundusin tagasi oma seltskonna juurde. Kohale ma jõudsin, naersin, et lihtsam ja kiirem oleks vist olnud kodus ära käia ja…. rohkem ei tea ma sellel õhtul juhtunust mitte midagi. Pilt kadus täielikult eest ning järgmine hetk, millest ma teadlik olen, on ärkamine oma kodus voodis maailma kõige jõledama pohmelliga.
Pole võimalik kirjeldada, kui halvasti ma ennast tundsin. Esiteks muidugi füüsiline olek: tappev peavalu, iiveldus, füüsiline nõrkus, pilt virvendamas silme ees… Nagu ennegi ütlesin: olen olnud pohmellis, aga midagi taolist pole iialgi varem kogenud. Teiseks süümepiinad sõprade ees: mida ma tegin, kuidas see nii läks, miks ma ei mäleta, kuidas ma koju sain?!
Kuna mu erakordselt kehv enesetunne kestis kaks päeva, muutudes kolmandaks päevaks enamvähem talutavaks pohmelliks ning taandudes lõplikult alles neljanda päeva hommikuks, ei suutnud ma ennast kohe kokku võtta, et hakata pilti kokku panema. Hakates vaikselt uurima, mis toimus, miks toimus ja kelle ees ma oma käitumise eest vabandama pean, naersid sõbrad, et mõni ikka üldse ei suuda piiri pidada… Õnneks selgus, et midagi katastroofilist või ülipiinlikku ei olnud ma teinud, koju tõi mind takso ja isegi kõik isiklikud asjad k.a telefon ja sularaha olid alles. Aga mõte sellest, mis kõik oleks võinud juhtuda, ajab mulle siiani judinad peale. Kuidas ma üldse ei mõelnud, enne kui oma joogi võhivõõra kätte jätsin? Siinkohal saan küll ainult oma naiivsust süüdistada — elan ilmselt maailmas, kus kõik on siiani olnud liiga ilus ja hea ning ma ausõna ei tulnud isegi selle peale, et midagi võiks juhtuda.
Püüdsin välja selgitada, kui palju ma siis joonud olin, et mõistus niimoodi rändama läks. Sõprade sõnul oli see siider, millega WC-s käisin, olnud mu viimane. Mis tähendab, et siin ei ole muud varianti — need tüübid, kellega ma rääkisin, panid mu joogi sisse mingit ainet. Mis seletab ka nende püüdlusi mind endaga kaasa meelitada. Sõbrad, kes ise ei olnud selle stseeni tunnistajaks, muidugi vaidlevad vastu, nemad arvavad, et asi oli lihtsalt mu väheses “pidamises” või tühja kõhu peale joomises või mingite kummaliste asjaolude kokkulangemises. Ühtegi neist ei saa mõistlikuks seletuseks pidada, sest ma tõepoolest olen omast arust vastutustundlik alkoholitarbija ning just nimelt püüan vältida selliseid olukordi. Aga tõestada ma muidugi midagi ei saa. Politseisse ma ei pöördunud, sest füüsilisi vigastusi polnud, asjad kõik olid alles ja ma ärkasin oma kodus ja üksinda. Keegi ei näinud, kes mu jooki hoidis ning need kutid olid nii tavalised, et ma neid täna küll kindlasti ära ei tunneks. Igal teisel on ju pikad juuksed, tukk püsti ja mustad kitsad teksad + tennised jalas.
Minul läks õnneks kõik hästi. Sõbrad päästsid mu hullemast — aitasid mu taksosse ja koju ning hoolitsesid, et mu prillid, telefon ja rahakott jääks alles. Ma olen neile elu lõpuni tänulik selle eest, et nad mind kuhugi põõsasse ei jätnud. Aga nagu ennegi ütlesin: mõte sellest, mis võinuks juhtuda, kummitab mind tänaseni. Samuti mõte, et mida ma oleks võinud teha selleks, et olukorda ennetada (mitte anda jooki võõra poisi kätte!!!) ning mida ma oleks pidanud tegema pärast, kui kahtlustasin, et mind on uimastatud."
Küsisime kommentaari ka Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Rait Pikarolt. Tahtsime teada, kas inimesel, kes kahtlustab, et tema joogi sisse on mingisugust uimastavat ainet pandud, on lootust politseilt abi saada ja kuidas sellises olukorras üldse käituma peaks.
Pikaro selgitab: " Põhja prefektuurile laekub sarnaseid avaldusi aastas umbes kümmekond. Laekunud avalduste puhul ei ole ühelgi juhul leitud inimese kehast uimastavaid aineid. Menetluse alustamiseks otsib politsei objektiivsed tõendeid võimaliku uimastamise kohta. Kui uimastavaid aineid inimese kehast ei leitud, on keeruline tõendada kellegi pahatahtlikku tegevust või kuritegu.
Selliste juhtumite juures on kõige kriitilisemaks faktoriks aeg. Nn. korgijoogina tuntud GHB lahkub kehast loetud tundidega ning peale seda on pea võimatu tagantjärele tõsikindlalt väita, et ainet on kehas olnud. Kahtluse korral tuleb pöörduda koheselt haiglasse. Seejärel tuleks informeerida politseid. Kui inimene teatab võimalikust uimastamise juhtumist päevi hiljem, on politseil juba oluliselt keerulisem koguda tõendeid.
Vähendamaks riski sattuda sellistesse olukordadesse, tuleks vältida võõraste inimestega kaasa minemist ning mitte võtta vastu nende poolt pakutavaid jooke. Ööklubis või muus avalikus kohas tuleb oma klaasil alati teravalt silm peal hoida ja mitte jätta seda järelevalveta. Seltskonnas olles tasub hoida sõpradel silm peal ning kui kaaslase võime ümbritsevat adekvaatselt tajuda hakkab mingi hetk järsult halvenema, kutsuda kiirabi või sõber turvaliselt koju toimetada."
