Naisteka lugeja annab vastulöögi: milleks mulle intiimsuhted kellegi sellisega, kellest ma mitte midagi ei tea?

Eile avaldas Delfi Naistekas ühe eestlanna mõtted vastuseks käesoleva nädala Eesti Ekspressis ilmunud loole, mis kirjutab, et eestlannad olevat justkui lõdva püksikummiga ja siia reisivatel välismaa meestel pole mingit probleemi nende voodisse rääkimisega. See teema läks lugejatele vägagi korda ja vastulauseid oli paljudel. Näiteks kirjutas üks mees, et tema ei valiks ei kohalikku tuima tölli ega särtsakat hispaanlannat, vaid eelistab veeta oma ööd ikka kellegi armsa ja omaga.

Kui mul on valida, kas veeta üks öö kohaliku tuima tölli või särtsaka hispaanlasega, siis loomulikult ei vali ma kumbagi, sest ma ei ole kunagi aru saanud, mida see üks öö mulle andma peaks.

Enesehinnangu ja -väärikusega on ilma selletagi kõik korras, haritust ja intelligentsi on ka suhteliselt lahkelt jagatud, komplekse väga suuri ei oma, mistap kellelegi midagi tõestada ka vaja ei ole ning kuidagimoodi ära ka ei sure, kui üle päeva kusagil kellegagi ringi ei aele. Seetõttu tekib küsimus, et milleks mulle intiimsuhted kellegi sellisega, kellest ma mitte midagi ei tea — täiesti võhivõõra inimesega, kes astus kaks tundi tagasi mingi suvalise joomaurka uksest sisse?

Mind ei huvita seejuures, kui hea ta välja näeb või kuidas lõhnab — jumal teab, mis narkarite või eksootliste haigustega jorsside alt ta enne seda “ühte ööd” läbi käinud on. Pelgalt mõtegi sellest ajab juba igasuguse isu ära teda puudutada või endale lähemale kui meeter lasta. Seega, kui juba valida, siis pigem kas kõik ööd kellegi väga armsa, oma ja erilisega või üldse mitte ühtegi ööd ühegi suvalise ettejuhtuva tölliga, olgu ta siis nii särtsakas, noor ja moor kui tahes.

Üks öö on umbes sama hea nagu need lambad, kes lähevad sõpradega laupäeva õhtul maale sauna ja siis teevad ainult ühe õlle, sest naine kolme võtta ei lubanud. Elada tuleb ikka täiel rinnal ja teha seda koos eriliste inimestega ja tõeliste sõpradega, keda võib usaldada, mitte jagada end laiali ühe öö kaupa suvalistele töllidele, kes teele satuvad.

Kui mõni eit arvab, et särtsakaga on nii ägeeeee, siis jumal temaga… lõpuks on ikkagi igaühe oma asi, kellele või millele ta oma üht ja ainsat elu raiskab.