Lugejakiri: võtsin vastu otsuse seda jama enam mitte kaasa teha ja katkestasin päevapealt oma sõbrannadega suhtlemise
Käisin lapsepõlvest saati ühte rada mõndade tüdrukutega. Olime veendunud, et oleme kõikvõimsad ja lahutamatud. Pealinnas lõi eriline hullus pähe, siis tundusid kõik need, kes sinna külakolkasse maha jäid, nõmedad ja lollid. Kõik nädalavahetused ja mitte ainult, möödusid mööda ööklubisid kontsakinga kulutades ja nädala sisene periood oli meil tavaliselt arvete klaarimiseks. Just nimelt.
Kui mina ise suhtesse astudes ja mehega kokku kolides tõmbasin oluliselt tuure maha, siis nemad mitte. Keegi, kes oli juba 30ndates ei suutnud ühtegi suhet hoida, peale esimest drinki kiskus juba kuskile baariletile tantsima ja kui sealt kolinal alla tuli, siis läks ja võttis suvalise inimesega mingi teema ülesse. Kui esialgu olid need suvalised inimesed, siis hiljem ka omade seast. Pidev arvete klaarimine, nii täis kui kaine peaga.
Kui alguses peojärgsetel päevadel kippusin juhtunud asjade üle isegi naerma, siis mingil hetkel hakkas see väsitama ja ma tundsin nende pärast piinlikust. See oli esimene häirekell, aga ma eirasin seda, sest me olime kavatsenud kõik koos vananeda. Olin neid alati kaitsnud ja tegin seda veel mõnda aega, kuniks mulle hakkas pinda käima nende suhtumine teistesse inimestesse, mis oli nii alavääristav. Miks nad peavad ennast teistest paremaks? Miks nad naeravad kellegi üle, kes töötab Hesburgeris? See on ju töö nagu iga teinegi, peaasi, et inimene teeb enda heaks midagigi. Me ei pea olema kõik kõrgelt haritud juristid, peenete säärte või ideaalsete juustega. Ja siis see Gucci-Mussi, ainult Stockmannis müüakse kvaliteetkaupa ja normaalne mees on see, kes ei ela üürikorteris ja sõidab viimase vindi audiga. Minu mees ei olnudki nende jaoks mingi mees, sest tal ei olnud autot. Temaga lapsi teha ei soovitatud. Mulle tehti selgeks, et ma olen äärmiselt loll, kui temaga last tahan — pärast elamegi üürikorteris ja no mis elu see on.
Kui pürgisin paremale ametikohale, öeldi mulle, et selleks peaks ikka koolis käima, sinna on palju tahtjaid ja see pole nii lihtne. Rääkisin unistusest osta korter, kasvõi väikenegi, naerdi mind välja. Lisaks need hirmujutud, kuidas ma ei jaksa laenu maksta ja hiljem olen kodutu ja võlgades.
Eks ma kodus ikka jagasin elukaaslasele muret ja pidasi nõu ning ta küsis tihti neid lugusid kuulates, et miks sa nendega suhtled? Ega ma ei osanudki vastata, peitusin selle taha, et me oleme lapsepõlve sõbrannad ja käinud läbi nii tulest kui veest.
Kord olin ma aga eriti fustreeritud meie järjekordsest omavahelisest skandaalist, kes kelle sünnipäevale tuleb või ei tule, kes ütles kellele halvasti, kes on süüdi, kes mitte. Me kõik olime nagu täiesti erinevatel arusaamadel, kes peaks vabandama, kes mitte. Mees mul ütles selle peale need kuldsed sõnad: “Nad ei anna su ellu mitte midagi muud, kui ainult negatiivseid emotsioone."
Jah, nad tõmbasid mul pidevalt jalad alt, kui oleksin hoopis tuge vajanud. Nad elasid pidevalt teiste eludes, ja mina mingil määral nende omades. Nad ülistasid vaid inimesi, kes minu arvates seda absoluutselt ei väärinud. Ma tundsin, et ma ei saanud olla enam mina ise ja meil ei olnud enam ühised huve. Võtsin vastu otsuse seda jama enam mitte kaasa teha ja katkestasin päevapealt nendega suhtlemise. Vabandasin vaid ette, et ühele sünnipäevale minemata jätan ja edaspidi ei võtnud vastu ainsatki kõne ning hoidsin sotsiaalmeedia kanalitest eemale.
Sellest on nüüdseks juba neli aastat möödas ja ma ei ole hetkekski arvanud, et see oleks olnud vale otsus. Kui ma alguses kibelesin seda selgitama, siis nüüd olen rahul, et ma ei vaevunud. Ma võin käsi südamel öelda, et mu elu läks lihtsamaks. Ma pole pidanud enam ainsagi pseodoprobleemiga tegelema, ja mul on väga häid sõbrannasid. Neid saab usaldada, jagame nii muresid kui rõõme ja mis kõige olulisem — meil on üksteise poolehoid. Ja mul on hea töökoht, see sama mille jaoks ma ei pidanud kuigi pädev olema. Me saime lapsevanemateks ja lõpuks on täitunud ka minu suur unistus — oma kodu.
Ma siiralt usun, et sellel millised inimesed on sinu ümber, on kanda päris suur roll. Kui oled ise lootust kaotamas, siis keegi teine ei tohiks jalgealust veel õõnestada. Unistama peab suurelt, siis juhtuvad ka suured asjad. Tuleb lahti lasta neist, kes sinu tiibu kärbivad.
