Mis juhtub lastega, kellele vanemad üldse taskuraha ei anna? Kas lastele üldse on oma raha vaja?
Saksamaal on seadusega täpselt ära märgitud, kui palju, kui sageli ja kui vanalt võib lastele taskuraha anda. Meil otsustavad seda siiski vanemad ise. Ent on olemas rida nõuandeid, millele toetudes suudab hea lapsevanem taskuraha küsimused mõistlikult lahendada.
Kas laps ikka vajab raha?
Psühholoogid on ühel meelel, et lapsed peavad kindlasti taskuraha saama, sest just nii õpivad nad rahaga ümber käima. Omades sääste, omandavad nad ka teatud otsustamise vabaduse, olgugi et lapselikul tasandil. Samaga õpivad nad ka prioriteete paika panema. Regulaarne taskuraha on veel ka võimalus korjata millegi suurema ja olulisema jaoks ning see pidurdab soovi osta valimatult midagi, mis lihtsalt käe alla satub. Kui laps kulutab omaenda raha, siis kaalub ta hoolikalt poolt ja vastu argumente.
Pealegi annab raha omamine lapsele teatud enesekindluse. Elus võib ette tulla ootamatuid olukordi ning vahel võib väheke raha hädast välja aidata. Kõike võib ju juhtuda!
Oma laste vajadustesse peaksid vanemad suhtuma suure tähelepanuga. Lastega tuleb rääkida, näidata välja oma armastust ja tähelepanu. Kõik see aitab taskuraha küsimuse lahendada lihtsalt ja sundimatult.
Kui vanale lapsele tuleks hakata taskuraha andma?
Siin langevad pedagoogide ja psühholoogide arvamused ühte. Taskuraha võib laps hakata saama siis, kui tal on numbrid selged ja ta oskab teha vahet rahatähtede vahel ning on ka omandanud elementaarse arvutamise oskuse. Tavaliselt saavad lapsed sellega hakkama esimeses klassis.
Kui anda lapsele raha varem, kui ta selle väärtusest aru saab, siis võib juhtuda igasuguseid arusaamatusi.
Tegevusplaan vanematele
1. Peab eraldama teatava summa, mida laps hakkab iga päev või igal nädalal saama. Ja seda sõltumata ta käitumisest või õppeedukusest. See on nagu vanaema pension — garanteeritud miinimum.
2. Taskuraha suurust on tähtis reguleerida sõltuvalt lapse east ja vajadustest. On ju arusaadav, et noorukid, kellel on oluliselt suurem hulk huvisid kui väikestel lastel (nad käivad kinos, jalutavad sõpradega, käivad kiiruga söömas, ostavad kosmeetikat ning isikliku hügieeni vahendeid jne), vajavad rohkem raha.
3. Lapsele tuleks anda ka võimalus teenida täiendavat raha. Ent mitte tavaliste koduste kohustuste abil, mis on vaikimisi jagunenud kõikide pereliikmete vahel, vaid millegi eest, mis on nendest kohustustest väljaspool. Näiteks võiks talle maksta isa auto pesemise eest. Tuleb vaid meeles pidada, et tööd peavad lapsele olema ohutud.
4. Ei tasu raha anda enne järgmist määratud „palgapäeva”. Isegi mitte siis, kui lapsuke on ühe päevaga ära kulutanud kogu nädala raha. Esimesel korral on ta hädas, kui peab ära ootama määratud päeva. Edaspidi on ta aga oma rahaga hoolikam ning suhtub kriitilisemalt oma kulutustesse.
5. Last peab õpetama planeerima ning oma kulutusi üles kirjutama. Seda võib teha märkmikus või vastava programmi abil Internetis.
Selline oskus kulub tal tulevikus marjaks ära. Eriti esimestel iseseisva elu kuudel.
6. Heaks tuleks kiita osade kaupa ostusid. Pole saladus, et lapsed lunivad sageli igat sorti moodsaid vidinaid. Ja polegi vaja keelduda. Tuleb vaid soovitada oma eesmärgi saavutamiseks järkjärgulist ja ühist ettevõtmist. Osa raha koguvad ja annavad vanemad, teise osa peab aga laps ise koguma kas kingirahade või tööga teenitud raha abil. Sel juhul on saadud asi palju kõrgemas hinnas ning seda osatakse ka paremini hoida.
