Ühelgi mehel ei ole õigust dikteerida, millal tema sõnad ja teod naisele ebameeldivaks tohivad muutuda

Taavi Rõivase vallatused Malaisias lõppesid üsna piinlikult. Tema loos pole midagi harukordset, taolises situatsioonis on ennast pärast pidu leidnud ilmselt nii mõnedki härrased. “See ei tohi välja tulla!” vasardab pohmelliga võrdselt kuklas. Aga ainus mure on enda pärast — mis juhtub, kui keegi teada saab. Mis tundega ärkab see tütarlaps, kellega eelmisel õhtul tuli võitlust pidada, sest too otsustas, kujutage ette, vastu punnida ja võidelda õiguse eest oma keha üle ise otsustada, ei huvita põrmugi.

Naisteka toimetajana olen ma saanud mitmeid sarnaseid juhtumeid kirjeldavaid kirju ning ka rääkinud erinevate naistega, kelle kogemused ahistajate käitumise koha pealt on pea alati ühesugused. Need on olukorrad, mis meeste silmis on süütud seiklused, kuid naiste jaoks sügavalt alandavad.

Ahistaja käitumise ja enda õigustamise muster on pea alati sarnane:

- tavaliselt on mängus (suur kogus) alkoholi, mille kaela pärast kõik aetakse;

-siis on ka hea öelda, et see kõik toimus ju peol ja ei saa pahaks panna, et pidu liiga metsikuks läks, nii lihtsalt mõnikord juhtub;

-kui mees on kaine, teeb ta oma sõnutsi nalja ja süüdistab ohvrit selles, et tollel puudub huumorimeel;

-süüdistatakse ohvrit: “ma ei suuda vastu panna, kui sul nii lühike seelik seljas on”, “ta ise saatis selliseid signaale”, “ta ei öelnud midagi”;

-vähendatakse juhtunu tähtsust: “ärge dramatiseerige üle, olukord polnud üldse nii hull”, “ma ei teinud ju meelega”;

-mäletatakse juhtunut erinevalt: “me saame mõnest detailist erinevalt aru”;

-igal juhul pisendatakse ohvri kannatusi: “ta pingutab üle, pole tal häda midagi, keegi ei saanud viga”;

-tehakse hoopis iseendast ohver: “ta tahab mulle kätte maksta, miks ta muidu nii väikese asja nii suureks puhus”;

-vabandatakse ainult siis, kui asi on avalikkuse ette jõudnud ja siis ka mitte vabast tahtest, vaid käsu peale;

-ja siis imestatakse: “ma ju vabandasin, mida ta veel tahab?!”;

-leitakse ergutuskoor: “nii lugupeetud inimene ei teeks iial midagi taolist, kindlasti on tegu mingi arusaamatusega”.

Käperdaja empaatiavõime on piiratud. Oma käsi käiku lastes ja nilbeid kommentaare pildudes ei mõtle ta kellelegi ega millelegi muule kui vaid iseendale ja oma hetkelisele naudingule. Talle ei tule pähegi, et piirid on igal inimesel erinevad. Mõne naise jaoks ei ole väike pepupats midagi mälestusväärset, teine võib sellest tema jaoks solvavast füüsilisest kontaktist saada väga alandava kogemuse, mis kahjustab tugevalt tema enesehinnangut, sest tunneb end räpase ja väärtusetuna. Iga taoline kogemus võib jääda eluks ajaks tema mällu. See, et mõni naine lubab ennast tantsuplatsil pealaest jalatallani läbi katsuda, ei tähenda, et kõik naised sellega nõus on. Samamoodi, nagu ei ole aus kõigile meestele ahistaja silti külge kleepida, ei ole kuidagimoodi aus kõiki naisi ühtemoodi kergelt kättesaadavateks pidada.

Kõrgem positsioon, sissetulek, haridus, elukogemus või vanus ei anna ühelegi mehele õigust ennast naisest ülemana tunda ning tulla talle ette kirjutama, millised piirid naine oma kehale seada võib. Kui naine ütleb, et ta tunneb end ebamugavalt, lükkab põlve või pepu peale pandud käe ära ja/või lausa põgeneb, tähendab see igal ajal ja igas olukorras, et ta ei ole huvitatud ja mehe teguviis ei ole talle vastuvõetav. See võib mehe meelest olla naljakas, lõbus ja äge, aga kui tema lähenemiskatsed muutuvad naisele ebamugavaks, tuleb need KOHE lõpetada. Mehel ei ole õigust dikteerida, millal naisel võib olla ebamugav ja vastik ja millal mitte. Kui mees ei suuda oma käsi paigal hoida, kui naine ta ees kõnnib või tantsib ja kui mees erutub miniseeliku peale nii, et peab pükse vahetama suunduma, siis ei ole see selle naise probleem, vaid mehe enda.

Mul on hea meel, et lõpuks seksuaalsest ahistamisest rohkem räägitakse ja et leidub nii palju nimekaid tegelasi, kes on ekspeaministri käitumise hukka mõistnud. Samamoodi tuleks avalikkuse ette tuua ja hukka mõista kõik ülemused ja kolleegid, kes häbematute vihjete, rõvedate naljade ja siivutute ettepanekute kaudu tööasju ajavad. Ka tüübid, kes ööklubis, baaris või ühistranspordis ennast naiste vastu hõõruvad ja “mis ta siis oli nii seksikas” vabandusega oma käsi endale hoida ei suuda.

Loodan väga, et pärast seda juhtumit võivad kõik naised ennast natuke turvalisemalt tunda nii tööl, avalikus kohas kui ööklubides. Samuti loodan, et naised said rohkem julgust oma häält kuuldavamaks teha. Julgemalt öelda, kui mees läheb kohtingul üle piiri, rääkida usaldusväärsele kolleegile, kui kontoris keegi kiusab ja karjuda kõva häälega appi, kui avalikus kohas keegi ebameeldivalt ligi tikub. Kõige olulisem on aga teadmine, et kui sind on ahistatud, siis sina ei ole selles süüdi!

Loe ka: Seda peaks teadma iga ema: kuidas kasvatada poega nii, et temast ei saaks vägistaja