Lugeja küsib: millal mehed ükskord aru saavad, et ükski naine ei võlgne neile seksi?
Definitsiooni järgi on vägistamine (ladina keeles stuprum, stupratio) suguühtesse astumine inimesega, kes ei ole sellega vabatahtlikult nõus. Seksuaalne ahistamine on soovimatu seksuaalse loomusega surve avaldamine või sundimine (nii füüsiline, kui sõnaline), või siis soovimatu ja kohatu kasu/hüvede lubamine vastutasuks seksuaalsete teenete eest. Mõlemad on karistatavad tegevused. Millegipärast liigub seoses vägistamise ja ahistamisega ringi väga palju müüte ja fookus on toimepanija karistamise asemel ohvri süüdistamisel. Jah, loomulikult on olnud intsidente, kui inimene väidab tagantjärele kättemaksuks, hirmust, häbist või mõne muu motiivi tõttu, et konsensuslik seksuaalakt oli vägistamine, kuid see on ainult piisake meres ega anna õigust kõiki ohvreid eos valetamises süüdistada.
Vägistamist on agressiivsetes kultuurides ikka ja alati enda võimu näitamiseks, endale allutamiseks ja karistamiseks kasutatud. Võtame või vanglakultuuri, kus lisaks konsensuslikele homoseksuaalsetele suhetele esineb võimupositisiooni kasutades või selle kinnitamiseks teiste endale seksuaalselt allutamist ehk vägistamist. Sama on osade lugude põhjal toimunud näiteks ka nõukogude armees. Vangilaagrid, sõjatsoonid, erinevad kinnised asutused — kõikjalt on teada seksuaalvägivallajuhtumid. Vägistamine ei ole ainult „nende” pärusmaa, see on igal pool meie ümber. Tavaline valge Eesti naine saab 99% tõenäosusega pigem vägistatud valge Eesti mehe poolt, mitte ei satu „nende teiste” kätte.
Kõik, mis jääb väljapoole selgesõnalist nõusolekut, on ahistamine ja vägistamine.
Vaikimine EI tähenda nõusolekut!
„Ei” on „ei”! Austa seda. Kui nõusolek tuleb pärast lakkamatut pealekäimist, ähvardamist, hirmutamist, sundolukorras, siis on see vägistamine. Inimene võib küll lõpuks vaikides ja vastu võitlemata loovutada oma keha, aga kui see on saavutatud pärast „ei’d”, peale pressides, siis polnud see vabatahtlik valik.
Mitte keegi ei võlgne sulle seksi! Mis siis, et Lääne filmid ja sarjad toodavad jätkuvalt kuvandit, et hea poiss saab naise, st kui oled kellegi vastu kena, aitad teda, siis skoorid kindlasti. See on ohtlik väärarusaam, sest maailm kubiseb hordidest teismelistest poistest (ja ka täiskasvanud meestest), kes on selle teadmise ellu kaasa võtnud ja vihkavad naisi, sest too ei anna kätte, kuigi mees oli hea ja tegi midagi kena.
Inimesel võib olla või tuhat seksuaalpartnerit, see ei tähenda, et sul oleks õigus temalt seksi nõuda või et ta peaks seda andma. Ka prostituut ei pea sulle automaatselt teenust osutama
Mis siis, et paljud naised fantaseerivad vägisi võtmisest, see fantaasia on pigem mõnest talle meeldivast mehest ja kontrollitud olukorrast, mitte sinust. Pealegi on see fantaasia!
Ohver ei ole kunagi ise süüdi! Liiga paljastav riietus, liigne alkoholitarbimine, ohtlikus piirkonnas viibimine ei tähenda, et teda peaks vägistama. See on vägistaja otsus ja kuritegu, mitte ohvri enda soov. Tsiteerides Pevkurit, siis „viisakaks ja soliidseks peaks jääma igaüks igas olukorras.” Isegi kui teine sinu ees alasti tantsib. Kuni ta pole sulle selgesõnaliselt ja arusaadavalt nõusolekut andnud, ei ole sul temaga mingit asja!
„Lits ise küsis seda, sest oli selline või tegi toda…“ei päde mitte kunagi!
Kui teine inimene on alguses nõus, aga muudab siis meelt, ei ole see õigustus vägistamiseks. Meelega õrritamine on inetu, aga õigus ümber mõelda on igaühel.
Ka suhtes ja abielus toimuv ühele poolele vastumeelne seksuaalakt on vägistamine. Vabatahtlikult võivad täiskasvanud, vastutusvõimelised inimesed omavahel teha mistahes asju, mis kellessegi teise ei puutu ja mida keegi hukka ei tohiks mõista, eeldusel, et kõik on toimuvaga nõus, sellest omavahel rääkinud, piirid paika pannud ja keegi ei kannata.
Kui isegi purjus, narkojoobes või muudmoodi vastutusvõimetu inimene on seksiga nõus, on see tegelikult nõrgemal positisioonil oleva inimese ärakasutamine ja seega karistatav.
Kokkuvõtteks — Ära sunni, kurat! Eneseõigustuseks võib ükskõik millist pullisitta rääkida või uskuda, aga kuni sa pole kuulnud vastutusvõimelise, kainemõistusliku ja täiskasvanud inimese suuliselt öeldud, viipekeeles kõneldud või kirjalikult esitatud „jah” sõna, on edasine ligitikkumine karistatav.
