#MeToo | Naised, seksuaalne ahistamine puudutab meid kõiki ja juba ammu oli aeg sellest avalikult rääkida
Taavi Rõivas pole ainus, kes eelmisel nädalal seksiskandaali keerisesse sattus ja üldsuse seas seksuaalse ahistamise teema tõstatas. Seksuaalse ahistamise süüdistuse sai ka abikaasa kõrvalt kaksikelu elanud Hollywoodi filmimogul Harvey Weinstein, kes süüdistuse järgi vägistas ja ahistas seksuaalselt aastaid mitmeid tuntud näitlejannasid, kelle seas ka näiteks Gwyneth Paltrow, Angelina Jolie ja Ashley Judd. Lõpuks otsustasid naised tõtt rääkida ja oma ahistaja vastu välja astuda.
Naiste Facebooki ajavood on alates esmaspäeva hommikust hakanud täituma hashtagiga #MeToo (inglise keeles "mina ka" — toim), näidates nii, et ka nemad on kunagi sattunud seksuaalse ahistamise ohvriks, olgu siis tööpostil, tänaval jalutades või ööklubis tantsides. Seksuaalne ahistamine justkui oleks normaalne osa meie kultuuriruumist, aga reaalsuses pole sel normaalsusega mingit pistmist.
Möödunud nädalal käisin Itaalias puhkamas ja üksinda Salerno tänavatel jalutades möödusin teetöölistest, kes minu suvise kleidi peale vilistasid ja seksistlike alatoonidega laule laulsid. Igal pool kõndis vastu mehi, kel ila suuäärest voolas ja olgem ausad, Itaalias justkui jääbki mulje, et see ongi normaalne ja naine, võta seda kui komplimenti. Aga kas ikka on? Sellega meenus mulle paratamatult stseen seriaalist "Seks ja Linn", kus oma tugeva iseloomu poolest meelde jäänud Miranda Hobbes ühele sarnasele teetöölisele tuimalt koha kätte näitas. Ka mu sõbranna rääkis hiljuti loo, kuidas ta otsustas Hispaania meeste rõvedustega näilikult kaasa minna. Kui talle hüüti tänaval “Tahaks sind panna!”, siis mu sõbranna lihtsalt astuski ligi ja ütles, et “Olgu, teeme ära!”. Mis te arvate, mis juhtus? Mehed hakkasid pabistama ja soiguma, et neil kodus naine ja kuidas sa üldse julged. Aga, mehed, kuidas te julgete?
Rääkimata neist kordadest, kui ma väikese tüdrukuna sõbrannaga Pirita rannaäärses metsasalus jalutasin ja üks mees meid saja kroonisega meelitades enda juurde kutsus ning põhimõtteliselt sundis vaatama, kuidas ta pihku peksab. Lastena ei osanud me seda ju karta, aga see oli minu esimene kokkupuude seksuaalse ahistamisega. Oma vanematele pole ma sellest kunagi julgenud rääkida ja sarnaseid vastikusttekitavaid hetki on mu elus olnud 25 eluaasta jooksul kümneid kui mitte sadu.
Hashtagi #MeToo jagas tegelikult juba kümme aastat tagasi esimest korda konsultant, blogija ja advokaat Tarana Burke, aga värske skandaali valguses on seda tänaseks jaganud juba lugematu arv naisi. Igal ühel neist on rääkida minule sarnanev lugu, mõnel šokeerivam kui teisel, aga need kõik on ühtmoodi vastikusttekitavad ja igast küljest taunitavad. Huvitav, mida mõtlevad need samad mehed, kui keegi nende oma tütreid või naist samamoodi käperdama asuvad? Kas neid üldse kotib?
Kogu “Me too” kampaania ongi tegelikult suunatud just meestele eesmärgiga panna neid lõpuks ometi mõistma, kui suur mõju nende tegevusel tegelikult olla võib. Kui iga naine, kes kuulub sinu sõpruskonda, peab vähemalt korra elus tundma, et teda ahistatakse seksuaalselt ning tunneb hirmu oma keha ja tervise pärast, siis järelikult ahistab iga mees vähemalt korra elus mõnda naist, olenemata sellest, kas ta sellest ise aru saab või mitte. Olgem ausad, naised võivad küll interneti hashtagiga #MeToo üle uputada, aga sel pole mingit mõjuvõimu, kui mehed ei mõista oma tegude tagajärgi ja ei muutu.
Äkki vajame me hoopis kampaaniat, kus mehed avaldavad sama hashtagi all kordi, mil nad mõnda naist seksuaalselt ahistasid? Kas keegi neist meestest üldse on päriselt ka selleks piisavalt julge või joostakse ema selja taha peitu kohe, kui probleemiga tegeleda on vaja?
Igal juhul plaanin mina edaspidi kõvemat häält teha, kui keegi jälle bussis mind silitada üritab või tänaval mõne kohatu kommentaari teeb. Las kõik teised ümberringi ka kuulevad, milline pervert see mees tegelikult on!
