Viisid, kuidas kutsika võtmine sind ja su pereelu täielikult muudab
Mina olin oma koju kutsikat juba mitu aastat oodanud ja nüüd lõpuks leidsin järsku just selle koera, kes tundus sobivat meie perre. Seega, päris üleöö otsus ei tulnud, aga tuli siiski peale pikka mõtlemist päris ootamatult.
Kutsika võtmine on justkui lapse saamine. Mu lähedased juba naljatlevad, et mul oleks justkui sünnitusjärgne depressioon. Tunnistan, teisel kutsikaga veedetud päeval, tundsin korraks küll, et äkki ikka tegin vale otsuse ja mu elustiil on liiga aktiivne, et koera omada. Lisaks olen ma suur korraarmastaja ning mu kodu peab olema kogu aeg korras ja puhas. Äkki seda kõike on mu jaoks liiga palju? Mõtlesin ja kurtsin ja koristasin läbisegi ning kogu maailm lõi mu pea kohal kokku. Eks mu elukaaslane siis lohutas, et tegelikult ka ju alles teine päev ja varsti sa armastad teda väga-väga. Nüüd juba saan aru, mida ta silmas pidas.
Kõige suurem mure
Meie kõige suurem mure seisnes loomulikult puhtuse hoidmises ehk pissimises ja kakamises. Esimesed päevad keeldus ta õues häda tegemast ja eelistas pigem märgistada ära kõik kohad oma uues kodus. Kui viibisin mõned tunnid kontoris (kui tööd ei tee, siis mille eest ma koera ja iseennast toidan?), siis koju jõudes oli mu kodu täpselt selline nagu sealt oleks kari elevante üle käinud. Kas tõesti see pisike ja armsate silmadega imearmas olevus suudab midagi nii jubedat korda saata? Suudab küll, uskuge mind. Kui ta aga lõpuks esimest korda väljas häda tegi, siis tulid mul rõõmupisarad silma ja mõistsin, et see kõik möödub. Tänaseks on ta juba mitu korda teinud häda õue ja iga kord kukuks mul justkui kivi südamelt. Varsti äkki saangi juba südamerahus magada ilma, et peaksin kartma hommikul voodist välja astudes, et astun ühe sooja junni sisse.
Uus hüüdnimi
Kuna mina olin see pereliige, kes temaga esimesel päeval koos oli ja kellel on võimalik tööd kodust teha, siis loomulikult kiindus koer eelkõige minusse ära. Natukene nagu tõstab ego ka, aga teisalt, kui oled terve päeva pidanud end jagama töö, koera ja iseenda soovide vahel, siis kui elukaaslane õhtul ohjad enda kätte haarab, on ikka hea tunne küll. Isegi, kui pean selleks end raamatuga vannituppa peitma. Ka mu sõbrad panid talle hüüdnimeks Vari, sest ta justkui käib nagu vari minuga alati kaasas.
Selle raamatuga vannituppa peitmise mure on veel see, et tahaks ju oma tavalist elurütmi jätkata ja ka armsamaga peale lahus veedetud tööpäeva koos aega veeta või trenni minna (rääkimata söömisest). Ütlen ausalt, selle kuue päeva jooksul me pole omavahel rääkinud muust, kui koerast ja tema vajadustest ning hüüdnud aegajalt teineteisele “Saad mulle appi tulla?”, “Koer pissis just!”, “Kas panen talle ise süüa?” jne. Ma lihtsalt ei suuda ega oskagi täna millelegi muule mõelda. Praeguseks nagu ei tea, kas tahangi.
Koera perenaiseks olemise rõõm on kõige suurem just siis, kui ta mõne teise koeraga lõpuks ometi mängima julgeb minna või õpib ära, kuidas istuda või koerapargis muid trikke teha. Tean küll, et homme tuleb neid taas nagu nullist õpetada, aga varsti on ta minu jaoks see kõige targem ja nutikam koer maailmas.
Üks asi, milles me elukaaslasega veel nõustusime, on see, et koer muudab meid palju aktiivsemaks. Meile meeldib küll end liigutada ja trenni teha, aga kui mõni tööpäev on ikka väga kurnav olnud, siis ei viitsinud vahel diivanilt isegi selleks tõusta, et endale süüa teha. Nüüd pole enam varianti, õue peab minema igal juhul ja mängima peab ka.
Väike särasilm
Koeravõtmisega kaasas käivad kohustused on asjad, millega ma tegelikult olin arvestanud, aga üks asi on nendega arvestada, teine asi neid päriselt üle elada. Elukaaslane just naeris, kuidas ma lubasin talle kunagi, et just mina olen see, kes hommikuti koeraga jalutamas hakkab käima, aga nüüd on meil juba uus kokkulepe — käime ülepäeviti ja sel ajal, kui üks jalutab, teeb teine hommikusöögi valmis.
Vahepeal lööb ikka silma mustaks küll, täpselt nagu pisikese lapsega ja siis unistan hetkeks, et saaks ometi minna tööpäeva lõpus spontaanselt sõbrannaga sööma. Aga, kui ta ikka oma nunnude kutsikasilmadega mulle otsa vaatab, siis kõik need mõtted justkui kaovad. Hetkeni, kui ta jälle kuhugi ühe loigu teeb ja karneval läheb edasi!
