Näiteks 1800ndatel kinkisid mõned mehed naistele sõrmuse asemel hoopis sõrmkübara ja peale abielu registreerimist lõigati sel ots ära, et luua sellest sõrmus. Teine komme oli, et paar murrab tüki kulda või hõbedat kaheks ja mõlemad saavad ühe poole sellest endale. Seejärel joodi klaasike veini, et kihlus formaliseerida.
Kihlasõrmuste kombest leiab jälgi ka 13. sajandi Roomast, mil kristlased võtsid selle traditsiooni omaks pärast seda kui paavst Innocentius III kuulutas välja kohustuslik ooteaja kihluse ja abielu vahele. Komme kanda abielusõrmuseid vasaku käe sõrmes pärineb aga kreeklaste ja roomlaste usust, et just selle käe sõrmusesõrme jookseb eriline veen, mis on ühenduses südamega.
Teemantide kinkimise komme tuli alles palju hiljem, kui Austria suurvürst Maximilian kinkis oma tulevasele naisele 1477. aastal särava kivikese. Mittearistokraatide seas muutus see populaarseks aga alles 1930ndatel.
1940ndatel aastatel kirjutas reklaamikompanii NW Ayer copywriter kalliskivitootja De Beersile kuulsa slogani “A Diamond is Forever” (inglise keeles “Teemandid on igavesed” - toim), mis julgustas peresid võtma teemantsõrmust kui perekonnareliikviat.
Seega, kui meie vanavanemad poleks läinud kaasa ühe järjekordse reklaamikampaaniaga, kõnniksime jätkuvalt ringi sõrmkübar sõrme otsas.
Loe ka "Head mehed", tahate teada, miks teid maha jäetakse või 17 põhjust, miks mehed eesti naiste pärast pingutada ei viitsigi.
Allikas: Good Housekeeping
