Lugejakiri: mind koondati, kui olin haige, sest ülemuse sõbrannal oli töökohta vaja
Ka mind on samamoodi ootamatult nurka visatud, seetõttu tean täpselt, mida armastatud AK diktor praegu tunneb. Väga nõme, et taoline käitumine juhtide poolt on nii levinud ja aktsepteeritud. Mõeldakse ainult iseendale ja oma soojale kohale, korrakski mõtlemata sellele, kuidas see inimene peab edasi elama, kellelt on röövitud töökoht, sissetulek ja eneseväärikus.
Mind koondati ka. Päevapealt ja täiesti ootamatult, kuigi mul oli kehtiv leping ja kokkulepped. Minuga käituti tegelikult veel alatumalt kui Hinrikusega, sest jäin tööst ilma haiguse tõttu. Jäin haigeks, tegin haiguse ajal tööd, kui oleks pidanud hoopis rahulikult puhkama ja kosuma. Kohusetunne ei lubanud niisama vedeleda ja tegin ikka arvuti lahti ja vastasin kirjadele, kuigi see tegi mulle füüsiliselt haiget ja ma poleks tohtinud seda teha. Pingutasin üle, tekkisid komplikatsioonid ja pidin veelgi kauemaks töölt eemale jääma. Kuigi kokkulepped olid sõlmitud ja tööandja tegi algul head nägu, tuli mõne aja pärast mulle teade, et mind ei ole enam tagasi oodatud, lepingu lõpetamise paberid ootavad mu laual ja tulgu ma oma asjadele järele. Kohe samal päeval pärast telefonikõnet pidin ära andma arvuti, telefoni, auto ja võtmed. Olin sel päeval veel haigevoodis!!! Uus inimene, ülemuse mingi ammune tuttav, oli juba asemele võetud. Päevapealt. Kokkulepe minuga ei kehtinud enam sellest hetkest, kui ülemuse sõbrannale oli tööd vaja. Ohverdasin oma tervise sellele töökohale ja vastu sain käsu lahkuda.
Ainult need, kes sellise asja on üle elanud, teavad, mis tunne see on. Sa pingutad, annad endast kõik, teed oma tööd südamega ja sulle sülitatakse näkku. Sulle öeldakse esiti, et kõik on väga hästi, oled tubli ja etteheiteid pole, aga hiljem kuuled, et su töö on rämps ja sa oled väärtusetu. Kuidas sellises olukorras üldse on võimalik depressiooni vältida? Mina küll ei tea. Minul võttis enda terveks ravimine, depressioonist välja tulemine ja julguse kokku võtmine uuesti tööturule naasmiseks aega rohkem kui kolm aastat. Õnneks oli pere ja väga heade sõprade tugi olemas, üksi poleks sellega toime tulnud. Kindlasti ei tohi jääda koju üksi nutma, tean oma kogemusest. Pere ja sõbrad aitavad, kui neile rääkida oma murest! Juba rääkimine ise on suureks abiks, saad ennast välja elada ja pinge maha. Paljud nõrgema närvikava ja väiksema tugisüsteemiga naised ei saagi sellisest ülekohtust kunagi üle, näen seda igapäevaselt, sest minu tutvusringkonnas on nii palju naisi, kellega on sarnaselt käitutud.
Aga mis mind kõige rohkem närvi ajab on see, et taoline käitumine on nii tavaline ja igapäevane. Tihti süüdistatakse koondatuid, et nad on ise nõrgad ja kirjutavad kõikidele paberitele pimesi alla. Aga mis valikud sul on? Kõigil ei ole nii palju julgust ja pealehakkamist, et mööda töövaidluskomisjone käia, sellest võimalusest ei teatagi. Kui sulle on selgeks tehtud, et oled väärtusetu ja mõttetu, ei ole enam seda julgust järel, et minna oma õiguste eest võitlema, sest tunnedki end mõttetu pisikese äädikakärbsena, kellel pole mingit jõudu, võimu ega sõnaõigust. Pealegi ei ole mingit soovi enda näkkusülitajale pikemalt otsa vahtida ja teist tatilärakat oodata. Enesesäästlikum ongi paberitele kiiresti alla kirjutada ja vastiku ülemuse vaateväljast kaduda.
Hea lugeja, ootame ka sinu lugu! Kui sinuga on samuti alatult käitutud ja oled ootamatult oma töökohast ilma jäänud, kirjuta meile aadressile naistekas@delfi.ee. Kõikide kirjutajate vahel loosime välja Aleksandr Šepsi uhiuue raamatu "Meedium: otsides elu mõtet".
