Oli üks sügise harvadest päikselistest laupäevadest, kui istusime Epuga liivakasti serval. Ta kandis India stiilis pükse ja kahetses, et oli enne autost väljumist vahetanud plätud saabaste vastu. Maria (6) turnis koos sõbranna Lauraga mänguväljakul. Epp oli lastele kaasa pakkinud piknikukomplekti triibulisest köögirätikust, kotikesest porganditest ja veest. Lastele oli see muinasjutuline eine värviliste lehtede keskel. Epu töönädal oli kulunud oma kivipoe veebilehe valmisnikerdamisele. Minu päevi sisustas rõõmust rääkiva tõlkeraamatu toimetamine. Loetu täitis mu mõtteid veel liivakasti servalgi ja helises Epu jutuga kaasa. Raamat rääkis muu hulgas sellest, kuidas haigused või muud katsumused ärgitavad inimest endas sügavamale kaevuma ja teatud asju tükkideks lahti võtma, et samm-sammult taastada iseendaks olemise tunnet. Näis, et Epp on viimasel ajal liikunud just sellises suunas. Epp Petrone elab praegu Tartus noorima tütre Mariaga kahekesi. Justin Petronega pole nad enam abielus, aga neil on sõbralikud suhted, nad korraldavad koos laste kasvatamist ja loomingulisi asju. Anna (10) elab isaga Viljandis ja Martale (14), kes õpib vanavanemate juures Ameerikas, on Epp Skype’i-emaks. See lahendus on perele rahu toonud. “Ma olen kõigi kolme tütre üle uhke,” räägib Epp, “nad on väga erilised ja intensiivsed lapsed ning meie elu ühe katuse all läks liiga keeruliseks. Ma ei tea, kas selliseid probleeme on paljudel, võib-olla enamik Eesti peresid ei ole nii kreisid kui meie oma. Aga mingisugused paikaloksutamise raskused on nüüd seljataga ja kõik meie lapsed teavad, kuhu nad kuuluvad ja kuidas me neid armastame."

Loe edasi novembri Tervis Plussist.