Kuidas leppida sellega, mida sa ei saa muuta?
„Anna meile alandlikku meelt vastu võtta see, mida me ei saa muuta ning anna meile jõudu muuta seda, mis kuulub muutmisele, ning anna meile tarkust teha vahet nende kahe vahel.“ See ütlus on tuttav paljudele. Mis aga tegelikult seisab sõnade „see, mida me ei saa muuta“ taga?
Luhtunud lootused, armastuse puudus, kannatused, ebaõiglus, kogu meie elu haprus. Selle kõigega puutub varem või hiljem kokku igaüks meist ning põgeneda pole kusagile.
Vaid selge arusaam toimuvast ja õige suhtumine sellesse aitavad üle saada nendest katsumustest ning suhtuda neisse kui elu õppetundidesse. Jättes vastuhaku vältimatule, saame šansi avastada enda jaoks uusi võimalusi.
Mis siis võiks siinjuures toeks olla?
1. Kõik ei kuku välja nii, nagu me lootsime
Miks me kannatame? Vestlus ebaõnnestus, uue ameti sai keegi teine, last ei õnnestu saada… Tunne, et oma isiklik elu libiseb käest, tekitab suurt muret. Eriti on seda tunda meie kaasaegses kultuuris, kus arusaam edukast elust on praktiliselt ilma jäetud vaimsusest ning pahatihti mõõdetakse seda vaid materiaalse heaoluga.
Carl Jungi psühhoanalüüs näeb sellise kannatuse põhjusena tõika, et me ei teadvusta sidet endi ja maailma vahel. Seetõttu on meil kahekordselt kurb: murele selle pärast, et meie plaanid on luhtunud, lisandub tunne, et oleme üksi jäetud. Säärane jõuetuse tunne äratab meie hinges selle lapse, kes me kunagi olime ning kes ei mõistnud, miks talle milleski ära öeldi. Mida sagedamini tundsime sellist orvu tunnet oma lapsepõlves, seda raskem on meil vastu võtta kõik need elus ette tulevad „eid“. Kui me aga nõustume sellega, et meie olemasolu allub kõiksuse seadustele, rahustame oma inimlikku soovi olla kõikvõimas.
Mida teha? Endalt tuleks küsida, kas sündmus juhtus vaid väliste põhjuste tõttu või mõjutas seda siiski mitte eriti mõistlik valik ja väärad otsused? Taoline eneseanalüüs aitab oma isiklikus elus uuesti tegutsema asuda ning kindlamalt tulevikku vaadata.
Ka võiks mõelda sellele, mis meil nimelt puudub. Meie plaanid läksid luhta ja see võttis meilt rõõmu neid teoks teha. Aga millist konkreetset rahuldust me ootasime? Ühiskondlikku tunnustust, emotsionaalset tuge, materiaalset küllust? Mõistnud, millised olid meie täitumatud ootused, võime välja mõelda, kuidas neid saaks teisiti realiseerida. Järgides seost oma tegutsemise, sündmuste ja võimaluste vahel, muutume, nagu arvas Jung, elule avatumaks, õpime ära tundma elu läkitusi ja õnnelikke kokkusattumusi, mis aitavad meil sagedamini õigeid otsuseid langetada.
2. Teised ei armasta meid alati ega pole meile truud
Miks me kannatame? Me tahame tunda, et meid armastatakse. Nii tunneme, et meid tunnustatakse, et me oleme kellegi jaoks tähtsad. Tänapäeval muutuvad aga seosed inimeste vahel aina harvemaks ning see tekitab hinges ärevust. Tundmata endal lähedaste, abikaasa, sõprade, kolleegide armastavaid pilke, me otsekui ei tunneta enam iseennast. Meile jääb puudu tunnustusest, elu mõte libiseb meist kaugemale. Veel raskem on reetmine, mis purustab sõnatu kokkuleppe inimeste vahel: „Mina kingin oma armastuse ja vastu saan võrdväärse kingi“. Selle kokkuleppe julm murdmine jätab ilma usust teise inimesse ja ka iseendasse. „Mis väärtus mul on, kui mind nii lihtsalt reedeti?“
Mida teha? Truudusetus armu-, pere- või sõprussuhetes erineb olukorrast, mil väliste põhjuste tõttu kannatab meie pühendumus või heatahtlikud tunded (näiteks koondamine tööl). Suhted on alati ühine looming. Neid peab hoolega uurima mõistmaks, mil moel need kujunesid. Mis nendes oli meie tegevuse tulemus, mis nimelt ja kui palju me neisse panustasime (kas jäi vajaka või oli liiga palju)? Kui vaja, tuleks ehk spetsialistilt abi paluda.
Kuidas aga tagasi saada armastust? Isegi kui me praegu seda enda kõrval ei näe, on ta meie sees olemas. Teda saab tunda, küsides endalt: mis mulle meeldib, mis äratab minus huvi ja vastukaja? Vastuse leidmine võib võtta aega. Kui aga leidub lõpuks armastatud tegevus, ilmuvad ka need, kellele see samuti armas on. Ja nendest saavad tõepoolest lähedased inimesed, kes armastavad sedasama, mis meie, ning kes on alati valmis meid toetama.
3. Kannatus — see on osa elust
Miks me kannatame? Lahkuminek, õnnetu juhus, haigus… On võimatu meenutada seda hetke, mil tundsime esimest korda valu. Elu jooksul tekib see korduvalt. Vahel see hoiatab ja kaitseb meid, kuid üsna sageli tekitab kannatusi. Neid süvendavad hirm (minuga on midagi lahti) ja süütunne. Kristlikus kultuuris seostab inimene ebateadlikult valu karistusena pattude eest ning asub vastust otsima oma minevikust. Küsimus: „Mille eest?“ aitab vahel ümber mõtestada sündmusi oma elus. Ent palju kasulikum oleks küsida: „Mille jaoks?“ Ja mõelda ei tuleks mitte põhjustest, vaid oma eesmärkidest ja võimalustest.
Mida teha? Süü rõhub ja tekitab jõuetust. See ei lase meil edasi liikuda. Tugevad vapustused panevad tundma, et meie jõul on piirid ning see teadmine sunnib meid eraldama tähtsat teisejärgulisest, paneb paljutki ümber mõtestama. Oluline on teada, et valu on eelkõige signaal, ning on täiesti võimalik aru saada, milline on selle informatsioon ehk millest see valu räägib.
Siin võib appi tulla psühhoterapeut. Teadmine vähendab hirmusid ning aitab reaalselt hinnata, kui ohtlik on olukord, millesse oleme sattunud. Samas peaks endale teadvustama ka teisejärgulisi kasusid, mida me võibolla saame just valu kaudu.
Neid on sageli raske endale tunnistada: see võib olla soov end millegi eest karistada või põhjus nõuda endale rohkem tähelepanu. Vahel need, kes on meie kõrval, ärritavad meid — miks neil on hea, kui meil on halb? Ärritus on aga allasurutud raev. Lubanud endal viimast täiel määral tunda, laseme selle endast välja. Nii saame võimaluse kohtuda oma agressiivsusega. See on aga vastand süütundele ja hirmule ning on võimas energeetiline ressurss. Meie jaoks on see võimalus puutuda kokku oma elujõuga ning kasutada seda, et liikuda edasi.
4. Elu ei ole alati õiglane
Miks me kannatame? Ebaõiglus annab meile karmilt teada, et alati ei piisa sellest, kui käituda õigesti ja hästi, et elu oleks meie vastu õiglane. Sageli seame oma põhiliseks eesmärgiks isikliku hedonistliku õnne ning kui see meie soov ei täitu, suhtume sellesse kui isiklikku solvangusse.
Vahel kannatame selle tõttu, mis on tõepoolest ebaõiglane — tunneme kibedat abitust, mõistmata selle katsumuse mõtet. Lõpuks võib ka meie isiklik tahtmatu ebaõiglus teiste vastu tekitada meile valu. Sel juhul kannatavad meie ideaalid ning kõlbelised väärtused ja just seetõttu on meil halb.
Mida teha? Eelkõige tuleks asendada mõiste „vastu võtta“ sõnaga „teadvustada“. Seejärel küsida endalt: kas ikka tõesti on ebaõiglus see, mida ebaõiglusena tunnetame? Kas me selle tundega ei taha ennast mitte vastutusest vabastada? Lähedase inimese kaotus on tõesti valus ja ebaõiglane. Mitte ükski psühholoog ei suuda meie valu ja raevu aega lühendada, selle eest saab ta aidata, kui hingeline valu on väljakannatamatu.
Igasuguse muu ebaõigluse puhul on õige eelkõige selgeks teha need emotsioonid, mis meis selle tõttu tekkisid. Kummalisel kombel on sageli see, kes on osutunud ohvriks, selle asemel, et kaitsta oma õigust, hakanud tunnetama süüd ja häbi, selle tõttu, et ei olnud vastaval tasemel ja seega käituti temaga halvasti.
Sellepärast tuleb ebaõiglusele kindlalt näkku vaadata ja seda endale teadvustada. Kui aga hoida kõike endas, siis võib see meie hingele hävitavalt mõjuda.
5. Kõigele tuleb lõpp
Miks me kannatame? Looduses valitseb tsüklilisus — vahelduvad päev ja öö, talv ja suvi. Elu on igavene muutumine, kuid kes meist ei tahaks kinni hoida õnnelikust hetkest. Vältimatud muutused kannavad endas mõtet surma paratamatusest — ja see on väljakannatamatu.
Me teame, et lapsed kasvavad, sõbrad eemalduvad, keha vananeb… Ning vahel üritame võidelda olemise seadustega, säilitades muutumatuse illusiooni. Kasutame noorendavaid vahendeid või tegutseme väga aktiivselt, et vältida iseendaga üksi jäämist… Muutustesse suhtume erinevalt. Mida enam need meid lapsepõlves häirisid, seda enam kardame neid täiskasvanuks saades. Ja vastupidi, kui juba varakult suhtusime nendesse kui meie elu põnevasse osasse, on meil kergem vastu võtta ka nende paratamatust.
Mida teha? Me võime palju õppida oma keha käest, kui näeme temas sõpra ja nõuandjat, mitte aga reeturit, kes meie nõrkusi reedab. Kui me teadvustame endale meie loomulikke vajadusi, siis loome ühenduse oma kehaga ning tema läbi kogu loodusega. Hakkame tundma end osakesena tervest ning allume üldistele rütmidele.
Mõelgem sellele, et meil on olemas paljude üleminekute kogemus — ühest seisundist teise. Olime eostatud, sündisime, jätsime jumalaga lapsepõlvega, et avastada nooruse rõõme. Liikusime ajas, jättes midagi selja taha ning avastades ees taas midagi uut.
Püüdkem mõista, et ilma lõpuleviimiseta ei tule järge, ilma jumalagajätuta ei tule uusi kohtumisi. Kui elule on orgaaniliselt omane tsüklilisus, siis vaheldused ei ole oht, vaid meie olemise loomulik tingimus.
Surm hirmutab meid oma teadmatusega, ometi jääb see osaks elust, mis täna jätkub. Ning selles jätkumises võime avastada enda jaoks veel uusi võimalusi ning teha midagi olulist.
Allikas: Psihhologija, aprill 2012
