Isata sirgunud naiste lood: maal vanaema juures olevat ma käinud üht kaabuga meest meenutavat kivi kallistamas ja nimetanud seda “issiks”

Paljud tüdrukud sirguvad naiseks isaga kohtumata. Ometi võib isale lähemale jõuda täiskasvanunagi.

Sõna ISA on kõlanud mu suus kuidagi ebamugavalt, lapsepõlves nõudis selle väljaütlemine pingutust. See kõlas võõralt, sest ma ei teadnud, mis või kes on selle sõna taga tegelikult.

Isa lahkus meie juurest, kui olin vaid kolmene. Mulle räägiti, et pärast tema minekut otsisin teda kõikjalt, isegi kapist ja voodi alt. Ma ei osanud aru saada, et mõned lahkumised on lõplikud. Ka ei olnud mulle toona mõistetav see, kui ema mind endaga kaasa võttes ütles, et läheme isale külla, aga isa ei näinud ma kunagi. Viisime lilli, panime põlema küünlad ning ema oli alati kurb, kui külma kivi puudutas...

Ajakirja Eesti Naine novembri numbris räägivad oma loo mitu naist, kes erinevatel põhjustel pole oma isa kunagi näinud või on saanud isapuudutust tunda vaid põgusalt...