Naine, kes ei nuta: mu mees ütles otse, et ta on aastate jooksul mu tegemisi vähetähtsaks pidanud
“Sa lubasid, et need lambad teevad meid rikkaks! Kus see raha on? Ma kutsun kohe homme tapamajaauto neile järele,” karjus Martin tookord mööda kööki ringi käies. Õigem oleks öelda, et mööda rehetuba. See, et meie seda ruumi mõned aastad köögina olime kasutanud, ei muutnud üle saja aasta tagasi ehitatud ruumi nimetust.
“Ma ütlesin ka seda, et loomapidamises pole kõik nii kindel. Mõnikord läheb kauem aega. Eelmisel kevadel ei sündinud nii palju tallesid, kui ma planeerisin,” selgitasin rahulikult. Olime seda vestlust varem ka pidanud, seega mehe sõnad mind väga ei üllatanud. Küll aga ülimalt agressiivne toon, mis sellega seekord kaasnes.
“Ja-jaa,” segas mees mulle vahele. “Ave, sa tead ise ka, et ma olen neid vabandusi küll ja küll kuulnud. Ma ei jõua enam niiviisi vireleda. Kaua veel? Kaua on need lambad sulle oma perest tähtsamad?”
“Kuidas sa saad niiviisi öelda? Need lambad ja küülikud ja kanad on viimase aasta jooksul maksnud enamiku meie toidulauast, kodulaenu, elektri, lasteaiatasud,” loetlesin.
“Aga rikkad me pole! Ikka peame pidevalt enne iga ostu pikalt mõtlema. Isegi uut telekat ei saanud planeerimatult osta. Sõbrad ei tule ammu meile jalgpalli vaatama, sest meie väikesest telekast ei ole see lihtsalt võimalik.”
“Kas sa saad aru seosest, et kui tööd ei tee, siis raha ei ole? Kui ma palun, et tule koos minuga lauta ja aita lambad kiiremini ära sööta ja joota või sõnnik välja vedada, siis on sul alati midagi olulisemat teha.”
“Sina lubasid, et lambad on sinu teema. Ja mida sa siis teeksid, kui ma aitaksin sul need tööd kiiremini ära teha?”
“Saaksin näiteks lambakasvatuse kohta rohkem õppida … või ärijuhtimise … Lugeda teiste kogemuse kohta ja …”
“Ehk et lihtsalt arvutis istuda? Seda olen ma ka juba kuulnud,” segas mees taas kord vahele. “Tead, Ave, ma pole teadlikult sulle appi tulnud. Jah, mul oleks mõnikord isegi aega olnud, aga ma leidsin põhjuseid, et sind mitte aidata. Just sellepärast, et siis oleks sul veel rohkem aega niisama arvutis istuda, tarka nägu teha ja mingeid uusi hullusi välja mõelda.”
Öeldu tabas mind ehmatavalt. Mu mees ütles otse, et ta on aastate jooksul mu tegemisi vähetähtsaks pidanud. Teatas, et pole teadlikult mind aidanud, kuigi siiani on iga kord nii hoolega selgitanud, kuidas tal on midagi olulisemat teha. Ma olen aastate jooksul ise rohkem pingutanud ja pole teda rohkem palunud, sest tõesti lubasin ise lammaste eest hoolitseda. Aga kuna ühel hetkel sai sellest talu jaoks arvestatav sissetulek, siis lootsin, et Martin aitab mind rohkem. Just samal ajal jäi Martinil linnas tööd üha vähemaks, nii et lõpuks polnudki tal mõtet igal hommikul linna tööle sõita, sest saadav palk ei tasunud isegi transpordikulusid. Nii ta jäigi koju … mitte midagi tegema. Õigemini — siis, kui ta jäi koju, hakkas ta mulle kaikaid kodaratesse loopima, minu tegevuses kõiki puudusi esile tooma, ise samal ajal mind aitamata.
“Mulle aitab! Mina pole nõus sellistes tingimustes rohkem elama.”
“Sa tahad öelda, et ma olen liiga vaene, et minuga koos elada?”
“No rikas sa ju pole. Me kumbki pole. Ja me ei tee selleks midagi, et see muutuks.”
“Aga lambakasvatus …”
“See on ette läbikukkumisele määratud. Saad sa sellest ükskord aru,” karjus mees.
“Talled järjest sünnivad. Sel aastal on meil päris hästi … peame lihtsalt veidi veel vastu pidama …”
“Jaa, seda juttu olen ma ka juba kuulnud. Kõik tähtajad, mida sa siiani lubasid, läksid mööda. Ja me ei saanud rikkaks. Miks nüüd peaks teisiti olema?”
“Sest loomapidamises või ükskõik mis äris käibki nii, et alustamine võtab aega. Edasi liigutakse samm sammu haaval.”
“Tead, Ave, mina ütlen, et sellest sammumisest piisab. Homme tuleb tapamajaauto neile loomadele järele ja me kolime tagasi linna. Mu emal on terve maja, milles ta üksinda elab. Seal on piisavalt ruumi meile kõigile.”
“Sa ei saa sellist otsust ilma minuga arutamata teha. Äkki ma ei taha koos su emaga elada, vaid tahan, et meil oleks päris oma elu. Pealegi need loomad on osa meie perekonnast. Nad on ka lastele tähtsad.”
“Et lapsed saaks kellegi pärast nutta, kui mõni jälle ära sureb?”
“See on ka laste jaoks õppetund.”
“Jaa, kinnita seda endale. Mulle igatahes aitab! Kui sa tahad seda loomamajandust siin jätkata, siis tee seda ilma minuta. Mina pole nõus enam mingite lammaste pärast normaalsest elust loobuma.”
“Sellest, kus on suur telekas?” küsisin irooniliselt.
“Jah, täpselt nii! Kus on suur telekas ja muud normaalsed asjad. Aga mida sina sellest tead.” Martin võttis tooli seljatoelt jope, kapi pealt autovõtmed ning lendas ust paugutades toast välja. Tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla veeresid.
Mis hetkel muinasjutust õuduslugu sai? Ja kes mina nüüd täpsemalt selles loos olin?
Äkitselt tundsin enda ümber kallistavaid käsi. Lapsed olid kusagilt välja ilmunud ning üks ühelt ning teine teiselt poolt mind enda embusse võtnud. Kus nemad minu ja Martini tüli ajal olid? Kui tihti me täiskasvanutena üldse märkame, mida lapsed meie tülitsemise ajal teevad?
“Emme, ära nuta. Me teeme kõik korda,” teatas viiene Jürgen.
“Emme, ei jonni!” käsutas kolmene Andrus.
Naeratasin läbi pisarate ja kallistasin oma lapsi.
Mõistsin, et mina olin selles muinasjutus naine, kes ei nuta. Pühkisin pisarad ning kallistasin lapsi veelgi kõvemini.
Raamat “Naine, kes ei nuta, saab rikkaks” on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja “Mõni õhtu romantikat” 4.raamat. Kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Autori tegemiste ja raamatute kohta loe edasi siit.
