Lastekodus kasvanud naine: soovisin, et mind oleks rohkem armastatud ja kuulatud, aga see ei kottinud kedagi

“Esimest korda sattusin lastekodusse peale ema surma,” räägib loo oma traagilisest lapsepõlvest meile täna juba 21aastane Liisa (nimi muudetud). “Isa viis meid koos õega sinna ja andis oma õigused ära, sest ta ise ei saanud meiega hakkama. Ma käisin siis alles lasteaias ja õde esimeses klassis. Olin kurb, aga täna tagasi vaadates oli see isal hea mõte, et ta meid ära andis, sest me õega saime endale paremad tingimused. Ema ma väga ei mäletagi, aga kui õde vaatan, siis temast peegeldub ema. Nii ema iseloom kui ka tema välimus.

Alguses oli kõik hästi põnev, sest olime lapsed ja saime teistega mängida. Mida aga aeg edasi, seda rohkem tahtsime endale pere, kes meie eest hoolitseks. Lastekodus polnud sellist vanema armastust. Seal olid kasvatajad, kes tegid vaid oma tööd ja said selle eest palka, aga perekond ei saa selle eest palka, et meid üles kasvatada. Peres on teistsugused võimalused ja teine keskkond. Perekond on toetav ja hoiab kokku.

Mul on kokku olnud kaks kasupere, kus olen elanud. Esimene oli Tõstamaal, kuhu läksin ka kooli esimesse klassi. Olin seal peres kuni viienda klassini, aga siis pidin oludel sunnil tagasi lastekodusse minema. Oleksin võib-olla siiani seal peres, aga õde ei tahtnud seal enam olla ning tol ajal pidid õed koos olema. Julgem oli ikka olla kahekesi, aga tegelikult olin solvunud. Olen siiani solvunud, aga mis teha, elu juba on kord selline. Mina ei otsustanud midagi, seda tehti minu eest.

Teine kodu oli mul Vasalemmas, kus olin kolm aastat, mille järel läksin vanematega riidu ja tulin ära ning läksin hoopis oma tädi juurde elama. Mu õel olid probleemid ja seepärast ei ole ka mina päris pere juures kauem olnud, aga teise perre ta tulla ei tahtnud. Eks ma ikka kahetsen seda, sest lapsepõlv jäi lühikeseks.

Riiud tekkisid minu psüühikast. Hoidsin kurbuse ja viha endas kuniks ma lihtsalt plahvatasin ja ei suutnud end tagasi hoida. Soovisin, et mind oleks rohkem armastatud ja kuulatud, mida mina asjadest arvan, aga see ei kottinud kedagi. Ka tädiga läksime lahku erimeelsuste pärast. Seal polnud piisavalt armastust ja tundsin end seal nagu sõbrannana.

Oma isaga suhtlesin ikka ka aeg-ajalt, aga enam pole see võimalik, sest ta suri sel aastal 1. septembril vähki. Selle üle, et suhtlus isaga lühikeseks jäi, olen kurb. Ta oli ikkagi minu isa ja igatsen teda väga ning oleksin tahtnud teda rohkem tundma õppida. Ka kahe teise perega suhtlen vahel, aga mitte väga tihti. Kolmandat peret ma isegi ei mäleta väga ja seetõttu ütlengi, et oli kaks pere. Õde käib ema jälgedes ja ma ei imesta, kui kõik lõppeb tema jaoks halvasti. Soovin, et saaksin teda aidata, aga ei oska. Ta ei tule mulle sellega ka vastu ja ma ei teagi, mis temast saab.

Nii, kui sain täisealiseks, olin juba oma elu peal. See oli üsna raske aeg, sest polnud kedagi, kes mind toetaks. Nüüd olen juba 21 ja harjunud oma eluga, aga ikka on raske. Kuna nüüd on mul elukaaslane kogu aeg kõrval, on lihtsam elada, sest ei pea üksi otsustama, mis edasi saab. Selline elukäik on mind tugevaks teinud. Tänane elu on kindlasti parem, kui oli enne, aga mõningad päevad on ikka stressirohked ja seotud kindlasti minu raske eluga. Soovin, et mul oleks olnud pikem lapsepõlv. Seda ei saa nii lihtsalt peast ära pühkida, vaid tuleb õppida elama sellega, mis sul on.

Unistan oma perest ja kunagi ka loon endale suure pere, kes teineteise eest hoolitsevad. Soovin anda oma lastele rohkem armastust ja kõike seda, mida mul ei olnud. Ma ei taha, et mu lapsed seda kõike läbi elama peaksid.

Teistele lastekodulastele soovitan hoida närv tugev ja pea selge. Küll kunagi tuleb see hea ka teie õuele. Aga kõige rohkem soovin, et ükski laps ei peaks kunagi lastekodusse sattuma.”