Modell Josefine Vaher-Vahter: ilus ning efektne toss või kets annab outfitile lõpliku „miski”
Josefine Vaher-Vahter on Eestis eelkõige tuntud kui modell, kes ka viimase TFW raames korduvalt lavalaudadele kohalikku disaini esitlema jõudis. Kuid lisaks sellele on Josefine ka briti moebrändi River Island üks saadikutest Eestis ja seda, et päris elus on tegemist praktilise meelega minimalistlikku disaini armastava noore naisega, teavad ilmselt väga vähesed.
Uurisimegi Josefinelt nii tema moe-eelistuste, stiili kui ka River Islandiga koostöö kohta ning saime teada nii mõnegi saladuse.
Kuidas tutvustaksid ennast võhivõõrale inimesele, kes ei tea Sinust midagi?
Rääkida sellest, kes ma olen ja mida ma teen, on alati keeruline. Mul on ennast raske üheselt määratleda. Aga kindel on see, et ma olen positiivse ellusuhtumisega maailmarändur, olen uudishimulik ning tahan näha progressi ja alalõpmata avastada. Modellistaatus ei ole mulle enesemääratlusel kuigi oluline, pigem see, et mind huvitab sotsiaalmeedia ja fotograafia.
Oled üks River Islandi brändisaadikutest Eestis. Kuidas koostööni jõudsite?
Ütlesin koostööle kohe „jah”, sest River Island on samm edasi tavapärasest kiirmoest. Toodete kandmine vajab julgust ja samas on see minu jaoks hea väljakutse, kuidas tossude „vahele” ka veidike moega mängida.
Mulle meeldib koos River Islandiga avastada seda, kuidas ennast üles lüüa. Sageli käingi ma brändi riietega teatris või muudel natuke erilisematel üritustel. Samas üleriideid kannan ma igapäevaselt. Seega olenebki kõik lõpuks ikkagi detailidest ning stilistikast.
Kuidas Sa iseloomustad enda stiili?
Pigem kaldun mugavust armastavana ikkagi sportliku stiili poole. Igapäevaselt kannan heal meelel tosse ja pigem riietun poisilikult. Seda on ka mu õde
Seega otsustasin alates kevadest olla ka pisut naiselikum ning natuke enda välimuse ja riietusega vaeva näha.
Kannan heal meelel ka teksatagi ja -pükse ning armastan minimalistlikke ehteid. Armastatuimad on ema kingitud hõbesõrmus ja vanaemalt saadud lihtne sõrmus. Kõrvaauke on mul kokku kuus, kõrvarõngad peavad olema pisikesed, et neid oleks hea mix-matchida.
Randmetel on mul tätoveeringud, millest vasakul käel olev sümboolne number on otsene pühendus minu emale. Kui ma isegi ei jõua ema juurde, siis läbi selle tätoveeringu saadan ma talle ikkagi häid mõtteid. Ema on minu jaoks kangelane.
Kes on Sinu stiiliinspiratsiooniks?
Mõni aeg tagasi oli Olivia Palermo see unistuste naine, kelle puhul alati mõtlesin — just nii peab üks tõeline naine riietuma. Või Sienna Miller, kes boho-šiki esindajana oli üks mu lemmikuid. Aga praegu mind ükski laulja või näitleja ei inspireeri.
Samas, reisides kandub sihtkoha stiil koheselt üle minu garderoobi. Näiteks Pariisis kannan alateadlikult valget T-särki ning kontsaga saapaid. Linn ning asukoht inspireerivad mind seega ilmselt enim.
Kelle nõuandeid riietuse ja jumestuse osas kuulda võtad? Miks?
Kui olla väga aus, siis ei kuula ma mitte kedagi. Liisa
Sügisene must-have ja selle hooaja hitt?
Punane värv ning klassikaline hallikarva ruudumuster. Igal sügisel ka kuldselt pruunikad toonid, samuti ploomilillakas ja -punakas. Klassikalised sügistoonid. Sel aastal on lisandunud ka sinepikarva kollane.
Punane on minu jaoks kahtlemata kõige atraktiivsem valik ning heal meelel prooviksin üleni punast outfit´i. Kuid kindlasti kannaksin mina punast erinevaid varjundeid kombineerides.
Riietusese või aksessuaar, millest Sa arvatavasti iialgi ei tüdine?
Head tossud. Mul on juba ette raske mõelda, mis saab siis, kui tossutrend igavusse kaob. Mul on juba nüüd enda jalgadest ette kahju. Liigun alati jalgsi ja seega on mugavad jalanõud hädavajalikud. Lisaks annab ilus ning efektne toss või kets outfitile lõpliku „miski”.
On Sul meeles mõlkumas mõni trendisuund, mida Sa salaja armastad, kuid ise häbened kanda?
Oojaa, latekspüksid. Olen neid sõbrannade jalas vaadanud, aga ei ole julgenud ise kanda. Kui olin 16-aastane, siis olid samad püksid moes ja oi kui palju sain tagasisidet — need on ju retuusid.
Aga nüüd tunnen tõesti, et see on minu teema ja samas oleks neid lihtne igapäevarõivastusse kombineerida. Tõmbad need püksid jalga ning lisad lihtsa musta kampsuni. Olen ise üsna tagasihoidlik, seetõttu väga silmapaistvalt riietuda ei taha. Aga need püksid annaksid küll vajaliku särtsu.
Kas tunned vahel ka vastutust või pinget enda fotosid ja elu Instagramis või muudes sotsiaalmeediakanalites jagades?
Kui ma Instagramis ja enda blogiga alustasin, siis huvitas mind pidevalt, kas ja kui palju uusi jälgijaid lisandus, kas ikka kõik fotod ja postitused meeldivad jne. Nüüd aga tunnen, et vahel on tekkinud siiski küllastus sotsiaalmeediast.
Ma ei taha inimesi koormata ning soovin olla igati ehe. Võtan elu lihtsalt ja hindan pigem seda, mida saab perega ja sõpradega teha. Seega vaatan valikuliselt, mida avalikult jagan. Ehk seetõttu ongi jäänud mulje, et olen hästi sportlik ja joon ainult smuutisid. Tegelikult olen tavaline inimene, kes sööb magusat ja kõike muudki, mis maitseb.
Millega tegeled vabal ajal?
Taipoksiga. Sportlikkus on mulle omane.
Aga ka loen heal meelel. Praegu on käsil Margus Karu „Hobune Henry unenägu”. See on imetore täiskasvanute lasteraamat, millest meil kõigil on midagi õppida. Lemmikuks on siiski Waris Dirie „Kõrbelill” ja seda kindlasti mitte põhjusel, et peategelasest saab modell. Mulle pigem meeldibki maailma avastada, asetada end võõraste rolli ja neile kaasa elada ning seejuures ka midagi õppida.
Ka festivalidel käin hea meelega. Viimatine parim mälestus on I Land Sound festivalilt. Juba varasemalt oli Piidivabrik kodune koht, kuid suvel, selleks üheks ürituseks, ärkab see vaikne koht ellu. Mul on usk sellesse festivalisse. See on täiesti teistmoodi emotsioon, kui seisad keset loodust ning mere ääres kail, päike just tõuseb, naudid silent disco´t ja kuulad klappidest muusikat…
