Muidugi, ostke ikka odavaid autosid — nii saab hästi lihtsalt ja odavalt hakkama!
“Nii, mis mureks?” astub noorepoolne mehaanik töökojast välja. Telefonis tundus ta millegipärast kuidagi vanem, tegelikult on aga isegi mehe silmini tõmmatud nokamütsi alt näha, et ilmselt on ta minuga ühevanune. Õnneks tegi auto minuga nii palju koostööd, et sain lapsed hommikul lasteaeda tuua ja jõudsin isegi töökojani. Viimaste päevade “käivitun-ei käivitu!” mäng on mul närvid täitsa ära söönud.
“Auto ei tööta,” teatan lühidalt oma suure mure.
“Kõlab loogiliselt, muidu sa ju siin ei oleks,” naeratab mehaanik. Mehe silmisse aga naeratus ei jõua. Nii jääb arusaamatuks, kas ta naerab minu üle või on sõbralik. Kuigi mehe suul on pidevalt naeratus, siis on tema olek kuidagi ametlik ja eemalolev. Pikemalt vestlema igatahes ei kisu. Mehaanik sirutab sõnatult käe ja ulatan talle võtmed.
“Vaatame siis,” pomiseb ta ja istub autosse.
Nagu kiuste käivitub auto esimesel katsel. Mehaanik vaatab mulle nokamütsi ääre alt küsival pilgul otsa. Kehitan õlgu. Mees ajab auto töökotta sisse.
“Ma vaatan selle üle. Tule umbes tunni aja pärast autole järele,” hüüab ta ukse vahelt ning tõmbab seejärel töökoja liugukse kinni.
Prr, võdistan õlgu. Kui vastik võib üks meeldiv inimene olla!
Jõudsin ju siia töökotta just seepärast, et kohalikud, kelle käest küsisin, soovitasid seda kohta. Siin pidi hea ja sõbralik teenindus olema. Esimese paari minuti järel kahtlen küll tõsiselt, kas soovitusi jaganud inimesed ise on siin üldse käinud? Või ei näinud nad tõesti, et selle mehaaniku kogu olemus on tõsiselt vastik. Selline külm ja tume. Milline siis halb teenindus veel on?
Ostsime Martiniga Pärnu-Jaagupi lähedale maamaja kaks aastat tagasi. Jürgen oli siis kolmene ja Andrus üheaastane. Meil polnud selle piirkonnaga mingeid seoseid, kuid maamaja pakkumine oli nii soodne, et sellest ei saanud loobuda. Võtsime kohe lambad, küülikud ja kanad. Laste kõrvalt pole see lihtne olnud, aga hoopis teistmoodi kui linnas. Teadsin kohe algul, et maale kolides tahan endale koju töökoha rajada, nii et ei peaks laste kõrvalt linna sõitma. Loomapidamine on selleks maal kõige loogilisem tegevus, seega tuli alustada suurelt. Kuna olin maale kolimisest aastaid unistanud, siis olin kõigi nende loomaliikide pidamise kohta juba varem palju õppinud. Mitmed meie sõbrad olid üllatunud, et kohe loomapidamisega nii hooga pihta hakkasime, aga nemad ei teadnud, kui palju eeltööd mul varem eneseharimiseks tehtud oli.
Talus on palju tööd olnud, seega ega ma kohalikega väga mingeid sõprussuhteid loonud pole. Kõige rohkem olen suhelnud teiste lapsevanematega lasteaias. Seda nii lastevanemate koosolekutel kui rühma ühistel üritustel.
Töökojast autot tagasi oodates ei oska ma midagi muud teha, kui mööda Pärnu-Jaagupit ringi jalutada. Möödun surnuaiast ja kirikust, koolimajast ja poodidest. Kõik eluks ja suremiseks vajalik on olemas.
Martin nii ei arvanud. Ta ei suutnud kolimisest saati kohaneda. Algul olid ta sõbrad vaimustunud, et nüüd on koht, kuhu nädalavahetusteks linnakära eest põgeneda. Mõnda aega mängisin ka hoolitsevat perenaist ja võtsin varmalt külalisi vastu. See aga tähendas, et sõnnik jäi laudast välja vedamata, uued puurid küülikutele ettevalmistamata, lammaste aed parandamata, puud ladumata. Ehk kõik tööd kogunesid. Kui poisid olid väiksemad, siis saingi tööd teha vaid ajal, kui keegi meil külas oli ja samal ajal poisse vaatas.
Ühel hetkel said Martini sõbrad aru, et meile saabudes pannakse nad kas lapsi vaatama või kaasatakse talutöödesse. Martin ise sai ka aru, et see pole siin suvila. Eriti nukker oli mees siis, kui mõistis, et ma kavatsengi talust töökoha ehitada ega tahagi linna tagasi minna.
Eks linnas üksinda oma majas elav Martini ema Karmen aitas samuti hooga kaasa. Varem elas Martini vend oma perega ema juures. Kuna nemad aga mõistsid, et Eestis nad hakkama ei saa ja kolisid kõik koos Soome, siis jäi Karmen üksinda. Venna pere küll toetas rahaliselt, nii et selles polnud küsimus. Eriti kuna majal polnud mingit laenu, sest see kuulus Martini ammu lahkunud isale. Karmen oli aga pähe võtnud, et tema seal üksi elada ei soovi. Maja maha müüa ei taha, sest see oli tema jaoks mälestus ammu lahkunud abikaasast. Nii hakkas naine survestama, et nüüd peaks meie pere linna tema juurde kolima. Poja kohustus olevat ikka ema eest hoolitseda, linnas olevat lastel arenemiseks rohkem võimalusi ja kõik need muud põhjendused.
Aja jooksul õppisin ära, et iga kord, kui Martin emal külas käis, tõi ta kaasa tüli. Suure tüli. Ja teadmise, kuidas meie ei oska lapsi kasvatada ning maal pole võimalik lastele normaalset elu pakkuda. See väsitav vaimne terror oli eriti jube viimase aasta jooksul, mil Martini venna pere Soome oli kolinud. Nii olin Martini lahkumise ajaks korralikult marineeritud ning tema äraminek polnudki nii ootamatu ega valus. Aja jooksul toimunud muutumine mehest ema käpiknukuks, see oli see, mida oli Martini puhul valus vaadata.
Aga see kõik on möödas! Me oleme Martiniga mõlemad oma otsused teinud. Jah, me ei ole rahulikult maha istunud ega midagi arutanud, sest pärast seda tigedat ärajooksmist ei ole ma Martinit näinud. Kui kujutan ette ennast Karmeni majas või meid kõiki ühise söögilaua taga, siis tean, et linnaminekust keeldumine oli õige otsus. Mehe selline lahkumine on omaette teema, mis minu jaoks pani meie suhtele punkti. Kuidas on võimalik kunagi usaldada meest, kes naise ja lapsed lihtsalt niisama maha jätab, sest tema arvates pole naine piisavalt kiiresti rikkaks saanud?
Täpselt tunni aja pärast olen töökoja ukse taga tagasi.
“Ma ei tea, mis autol viga on,” teatab mehaanik karmi tõe. Nüüd ei viitsi ta isegi enam suuga naeratada. Silmades polnud naeratuse kübet juba varemgi. Mees sätib hooletu liigutusega nokamütsi paremini pähe.
Hingan pahinal välja. Olin valmis hirmsaks remondiarveks, aga saan hoopis teadmise, et midagi pole halvasti, aga kõik on sama valesti nagu varem.
“Mis ma nüüd selle teadmisega peale hakkan?” Ahastav toon minu hääles ei jää mehele ilmselt märkamatuks.
“Ostke endale uus auto,” ilmub irvitav muie mehe näole. Ojaa, täpselt see oligi veel mu päevast puudu.
“Kui mul selleks raha oleks, siis ma poleks ju seda odavat autot ostnud,” vastan mehele samuti teeseldud naeratusega, silmad samal ajal tigedalt pilukil.
“Jaa, muidugi, ostke ikka odavaid autosid. Nii saab hästi lihtsalt ja odavalt hakkama,” on mehaanik irooniline. Tunnen, kuidas sisemusest kerkib plahvatuseks kerkiv jõud. Otsin rahakotist tunni aja töötasu ja annan mehaanikule. Ta hakkab midagi puiklevat ütlema, kuid ma ei jäta varianti ja surun raha talle kätte. Tema töö on ju tehtud, mis sellest, et minu jaoks ei muutunud midagi.
Istun autosse ja tahaksin raadio põhja keerata, kuid… lapsed lõhkusid selle juba eelmisel kuul ära. Üürgan ise kodu poole sõites kõvasti laulda. Plahvatuse energia minus lahtub iga kilomeetriga. Tunnen, kuidas jõuan iga hetkega oma turvalisele pesale lähemale.
Kodus toetan ennast seljaga lammaste maja seina vastu ja vaatan lambakarja kopli teises otsas. Mõned lamavad rahulikult, mõned nosivad ninad maas rohtu. Boss lesib mu jalge ees. Kui poisid on lasteaias, siis ei oska kutsikas oma ajaga nagu midagi peale hakata. Ta longib küll mul järel, kui ma küülikuid ja kanu söödan või muid töid teen. Tõeliselt ellu ärkab ta iga päev aga kohe, kui lapsed lasteaiast tagasi jõuavad. Siis alles läheb möll lahti.
Täna saan jälle eriti hästi aru, miks ma pole inimsuhete arendamisele palju aega kulutanud. Mõne inimese lambaks kutsumine oleks lammaste solvamine. Lambad pakuvad vähemalt mõnusat vaikivat koosolemist.
Auto on maal elades eluks vajalik asi ning see ülbe mehaanik ei suutnud mitte midagi ära teha. Kogu kodust väljasaamine seisab auto taga, aga mul pole selle murega kuhugi pöörduda, sest oma ala spetsialist ei suutnud mind aidata…
Tunnen kuidas pisarad… ei! Mäletan — olen naine, kes ei nuta!
Raamat "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" 4.raamat. Kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Autori tegemiste ja raamatute kohta loe edasi siit.
