Haridusteadlane Kristi Vinter-Nemvalts: lapsed, kes suudavad oma emotsioone juhtida, ei põle koolistressi tõttu läbi
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor Kristi Vinter-Nemvalts räägib uuel nädalal toimuval konverentsil sellest, kuidas enesekontroll on üks olulisemaid võtmetegureid õppeprotsessi edukuses. Naistekas uuris haridusteadlaselt, kuidas kujuneb harjumus enda emotsioonide juhtimiseks ning mida saavad lapsevanemad selleks ära teha, et keskendumisraskusi eemale hoida ja vähendada huvi nutitelefoni vastu.
Vaikuseminutite konverentsil on Teie ettekande teemaks ennast juhtiv õpilane. Mida see tähendab ja kuidas enese juhtimise oskus õppeprotsessile kasuks tuleb?
Lihtsas keeles öelduna on ennast juhtiv õpilane see, kes on endaga sõber ja saab oma eluga hästi hakkama. On loomulik, et inimese elus tuleb ette aegu, kus tuleb rohkem pingutada, vaeva näha, teha asju, mis ei paku huvi ega tundu meelepärased. Vahel on vaja oma esimesi emotsionaalseid reaktsioone tagasi hoida, et asjad saaksid tehtud ja elu-olu paraneks. Ennastjuhtiv õpilane suudab selle kõigega toime tulla. Et sellised õppijad kujuneksid, tuleb nii koolis kui kodus vaeva näha. Õppimise seisukohalt tähendab see seda, et lapsi tuleb õpetada endale realistlikke eesmärke seadma, nende poole liikuma ja loomulikult ebaeduga toime tulema. Uurijad on täheldanud seda, et üks tõhus viis õpilaste edenemist toetada, on aidata neil oma ootusi enda suhtes tõsta ning innustada ja julgustada neid selle poole liikuma. Äärmiselt oluline on seejuures eksimuste ja vigade aktsepteerimine — ilma vigadeta ei ole õppimine mõeldav.
Kuidas vanemad saaksid olla toeks, et lapse eneseteadlikkus ja eneseregulatsioon kasvaks ja areneks?
Uuringud näitavad, et oma mõtlemisest ja õppimisest mõtlemine ning selle üle arutlemine on üks hea ja tõhus viis lapse eneseregulatsiooni oskusi arendada. Meie aju (sh eneseregulatsiooni oskusi) arendavad tegevused, mis eeldavad oma teadvuse kontrollimist ja nõuavad püsivust. Enesekontrolli oskuste arendamise heaks võimaluseks on näiteks pillimängu õppimine. Samuti mõne spordiala või hobiga tegelemine, mis nõuab meelekindlust ja enesedistsipliini ning millest esimese tagaslöögi pärast ei loobuta. Hobidega kaasneb ülekandeefekt. See tähendab, et hobi harrastamise käigus ei saada paremaks, osavamaks ja vilunumaks mitte ainult valitud alal, vaid suureneb ka püsivus ja pingutamise- ning enesekontrollivõime.
Oma mõtete kontrollimise võime kujundamine on eneseregulatsiooni oskuste arengus äärmiselt oluline. Lapsevanemad saavad arendada lapse eneseregulatsiooni oskusi, andes vestlustele sisu, mis ärgitab last mõtlema küsimustele: „Räägi mulle pisut rohkem, miks sa seda arvad/mõtled? Milline võiks olla parem viis, kuidas oleks saanud seda situatsiooni lahendada? Mida teed järgmisel korral teisiti? Mille järgi sa saad aru, et su töö on lõpetatud? Miks sa õnnestusid või ebaõnnestusid? Kas sa õnnestusid, sest töötasid tublisti ja kasutasid sobilikke töö organiseerimise ja enda kontrollimise nippe? Mida sa teisiti tegid, et õppimine paremini edenes?” jne. Andes vestlusele lapsega, mõtlemist ja õppimist toetava sisu, teevad lapsevanemad õppimise ja arengu toetamiseks suure teene. Tulemus on see, et laps mõistab, kuidas ta õpib kõige paremini. Ta saab enesekindlamaks ja iseseisvamaks, lisaks kasvab keskendumist ja pingutust nõudva töö tegemise võime ning boonusena suureneb ka motivatsioon.
Lapsed, kel on probleeme ebasobivate ja kohatute mõtete väljapaiskamisega ning kes satuvad riskantsetesse olukordadesse on need, kelle enesekontrollioskuseid on vaja eriti suure tähelepanuga arendada. Samuti need, kes reageerivad situatsioonidele ülemäärase emotsionaalsusega, ei talu kriitikat ning ähvardavad sõpradest loobuda kohe, kui miski läheb valesti, vajavad samuti tähelepanu. Märk vähestest enesekontrollioskustest on ka see, kui laps üllatub oma tegevuste negatiivsetest tagajärgedest ega mõista selle põhjuseid. Nende lastega tuleb enesekontrollisokusi eriti teadlikult harjutada.
Mida saaks selleks teha kool ja õpetajad?
Kooli ja õpetajate jaoks on soovitused samasugused. Lapsi tuleb toetada nende õppimisoskuste avastamise teel. Vaja on tekitada olukordi, kus õpilased püstitavad endale eesmärke ja jälgivad ise nende poole liikumist ning analüüsivad oma edenemise ja ebaedu põhjuseid. Olgu selleks siis tundide lõpus toimuvad reflektsiooniminutid või arenguvestlused õpilastega. Koolil tuleb aidata õpilasel õppida tundma oma tugevusi ja nõrkusi ning aidata õppimiseks õigeid strateegiaid. Aktiivsuse suunamine õpetajalt õppijatele on selles suunas edenemise võti. Mõtlema, rääkima ja tegema peavad tunnis rohkem õpilased kui õpetajad. Täna kaldub aktiivsus olema vastupidine — õpetaja kurnab end klassi ees võimlemisega ära ja õppijad jäävad passiivsesse kuulaja ning korralduste täitja rolli.
Milliseid uuemaid ja värskemaid õpimeetodeid võiks kasutada kodus?
Räägi lapsega tema õppimisest ja edenemisest. Aita tal seada realistlikke eesmärke ning toeta nende täitmist. Aita lapsel toime tulla ebaõnnestumistega ning anna selgelt märku, et eksimused on õppimise vajalik ja loomulik osa, millesse tuleb suhtuda kui arenguvõimalusse. Väga head soovitused leiab veebilehelt: https://www.teachthought.com/learning/use-twitter-exit-slip-teaching/. Olgu need küsimused ka siinkohal tõlgitud. Arutlege peale koolipäeva koos küsimuste üle, mis last täna üllatas ja miks? Mis on kõige olulisem asi, mida ta täna õppis ja miks ta nii arvab? Mida ta soovib veel juurde õppida ja miks? Millal laps oli enda arvates kõige loovam ja miks ta seda arvab? Mis tegi teda täna uudishimulikuks? Milline tundub õppimine siis, kui ta on õpitavast huvitatud? Millal ta oli täna kõige tõhusam, andis endast parima? Kust ja millega ta alustaks homme ja miks just sealt ja selle asjaga? Mida teeks või saaks laps teha sellega, mida ta teab?
Lühikesed meditasiooniharjutused rahutu teadvuse rahustamiseks ülestimuleerivas ekraanimaalimas toimetades ja intensiivse õppimise vahepaladeks aitavad taastada õppimisvõime. Ekraanivaba aeg vähemalt tund enne magamaminekut peaks olema pere kõikide liikmete igapäevane rutiin, et kindlustada kosutav uni ja tagada järgmiseks päevaks hea enesetunne.
Põhiliseks mureks on põhikooliastme lastel keskendumisraskused, sest ahvatlused nagu nutitelefon ja teised ekraanid on alati käepärast. Kuidas saaks aidata lastel oma energiat õiges suunas rakendada?
Keskendumisraskused on tänases üleliia palju infot pakkuvas ja pidevate vahelesegamiste (eriti nutitelefoni) tõttu häiritud maailmas kiiresti süvenev probleem. Lastele tuleb õpetada seda, et keskendumist ja süvenemist nõudvate ülesannete puhul, mida õppimine alati on, tuleb nutivahendil välja lülitada kõik plinkivad, vibreerivad ja helisevad märguanded, kuna need segavad süvenemist. Mõistlik on telefon jätta õppimise ruumist võimalikult kaugele, et hoida eemale pidevat kiusatust ekraani kiigata. Telefoni haaramise soovi asemele võib kujundada mõne muu harjumuse, mis taastab aju töövõime ja vähendab stressi. Kui lapsel tekib kiusatus nutimaailma põgeneda, võiks tal varuks olla mõni hea „kui-siis”-metoodika. See tähendab, et lapsega mõeldakse eelnevalt koos läbi, kuidas kiusatusele vastu seista, kui see endast märku annab. „Kui mul tekib kiusatus vaadata telefoni, siis sodin paberile mustreid või keskendun 10 korda sisse ja välja hingamisele või tõusen püsti ja teen mõned aktiivsed võimlemisharjutused jne” Viimased taastavad tähelepanu ja aitavad toime tulla kahjutoovate enesekontrolli probleemidega. Mida enam sellist tegevusplaani kasutada, seda automaatsemaks see muutub ja seda enam suudab laps oma käitumist kontrollida.
Meditatsiooniharjutused ja muu vaimne treening aitavad samuti ajul mõtteid rahustada ja keskenduda valitud infole. Selle tulemuseks on väiksem ärevus ja suurem tähelepanuvõime, mis mõlemad kipuvad tänaseid lapsi kimbutama.
Kuidas vältida läbipõlemist? Koolistress on meeletu, sest nõutakse palju ja lapsed on eriti pimedal novembrikuul tülpinud, väsinud ja kaotavad õppimise vastu huvi.
Läbipõlemise vältimiseks sobivad kõik eelnevad soovitused. Väga oluline lisaväärtus on inimlik suhe ja kontakt lapsevanematega, mis sellistel teemadel arutlemisest tekib. Kui laps tajub, et tema tegevuste vastu tuntakse huvi, teda toetatakse tunnustades ja julgustades ning aidatakse leida probleemidele lahendusi, siis on see oluline viis stressi ja kurnatuse vältimiseks. Meil kõigil on stressirohke ja raske elada tingimustes, kus eduelamusi ja tunnustust kõige olulisematelt inimestelt napib. Krooniline stress, mis tuleneb hirmust ja pidevast ebakompetentsuse tundest, halvab õpivõime ning pressimisega saavutatakse hoopis negatiivne efekt.
Kooskogemise võimalus — Vaikuseminutite konverents „Eneseteadlikkus igapäevaelus”. 18. novembril toimuval konverentsil on võimalik osaleda mitmes praktilises kogemuskojas, kus saab läbi teha nii kirjeldatud kui ka sarnaseid harjutusi ning kuulda, kuidas enesejuhtimisoskusi arendada ja igapäevaelus nendest tuge saada. Põnevad ettekanded ja arutelud avad teemat laiemalt ka perekonna, kogukonna, kooli ning ühiskonnas kontekstis. Oled oodatud osa saama!
