Jesper Parve ebaõnnestumisest: Eesti meeste hirm selle sõna ees on suurem kui see, et alkoholi hinnad tõusevad
Üks tore sõber kirjutas mulle enne meie lennukile astumist:
Sind tundes tean, milline rahutu hing sa vahest oled ning samas ka püsimatu.
Mulle tundus, et olen neid ridu juba kuskilt lugenud. Vastuse sain reisilt tagasi tulles, kui korrastasin oma vanu asju. Mu vanaisa oli kirjutanud mulle 22 aastat tagasi need read oma ainukeses kirjas, mis ta mulle saatis ja mis mul on siiamaani üks kallimaid mälestusi. Vanaisa alustas oma kirja nii: Jesper, oled rahutu hing, keda vahel peab džinni kombel purki kinni panema.
Ei tea, kas oli siis juba nooruses näha, et minust üks otsija saab …
Read päevikust:
Lennujaama sai tuldud ärevas meeleolus, kuid samas oli ka kuidagi nukker tuju. Oli ärevus eesootava reisi ja tundmatu maailma ees, kuid samas ka nukker tuju kõige koju mahajääva pärast. Õnneks tulid meiega kaasa ka Mari kaksikõde koos oma elukaaslasega, nii et kogu selles sagimises kippus vanematel ehk ununemagi see, et nende üks tütardest sõidab maailma teise poolde ilma mingisuguse plaanita, ilma kellegita, kes teda seal ees ootaks, ja ilma suure ettevalmistuseta. Kindlasti oli üks nende hirmuunenägusid täitumas just sel hetkel — kui üks nende kaksiktütardest on leidnud oma ellu rahu, hea elukaaslase ja nende armastusest on sündinud ka elurõõmus laps, oli teine kaksikutest nõus lennuki peale istuma mehega, kellega ta oli tuttav olnud alles pool aastat, kellest oli raske aru saada, mis mees see üldse on ja mis tulevikku ta tütrele lubab.
Ema pisarates oli näha muret, kuid isa pilgus oli minu jaoks midagi rahustavat, justkui ta oleks aktsepteerinud mind. Mehed suhtlevad omavahel pilkudega, naised sõnadega. Teadsin, et nüüd olen mina see, kes hoolitseb ta eest ja vastutab. Kuigi ma olin oma 20ndates seda vastutust kartnud, siis nüüd, sellel hetkel, andis see mulle vaid väge juurde.
Ma olen siiamaani käinud kõikvõimalikel kursustel ja võtnud osa igasugustest eneseparanduse loengutest. Ma olen kirjutanud üles sadu ja sadu lehekülgi materjale. Kuid need kõik on kellegi teise kogemused. See seiklus on parim test kõikide nende teooriate testimiseks ja tegelikult on see seiklus parim võimalus kirjutada oma teooria.
Nüüd, olles 30-aastane, olen ma seal, kus oma südames olen tahtnud olla kogu aeg. Ma istun lennukis, ma ei tea midagi oma tuleviku kohta, kuid ma tean seda, et mu homne päev ei ole sarnane mu tänase päevaga ja see annab mulle tunde, et ma siiski elan, hingan ja arenen…
Sellesama hiire, kellest enne kirjutasin, lemmikpiiksuks on sõna ebaõnnestumine. Selle sõnaga saab ta alati mu tähelepanu. Hirm ebaõnnestumise ees. Ebaõnnestumine on üks negatiivsemaid ja mõttetumaid väljendeid üldse meeste elus, sest kartus selle ees hoiab ära niipalju ägedat, uut, põnevat, arendavat ja edukat. Eesti meeste hirm selle sõna ees on suurem kui see, et alkoholi hinnad tõusevad veel ja veel. Kuigi me keegi eriti seda tunnistada ei taha, on pidevalt meie üks suuremaid muresid: „Mis siis juhtub, kui äkki ebaõnnestun?“. Mis siis, kui see, mille kallal vaeva näen, ei tulegi välja? Kuidas mind siis vaadatakse? Arvatavasti naerdakse ega võeta pärast enam tõsiselt.
Esimese asjana ütlen kohe ära, et see, kes kunagi milleski ei ebaõnnestu, ei ela järelikult oma potentsiaali kõrguselt ega ürita piisavalt saavutada seda, mis iganes ta unistuseks on. Kes otsib kõiges turvalisust ja kindlust ja elab ka nii, ei saagi kunagi ebaõnnestuda, aga sellel mehel jääb ka suurem osa elust elamata. Ära kurat ainult karda riskida ja eksida. Muidugi on olemas ka väga lolle ja rumalaid riske, aga need sa tunned tegelikult juba ära. Nendest on politsei ja arstid sulle lapsepõlvest saadik rääkinud.
Arvesta, et kui sa ei riski millegagi, siis sa riskidki just kõigega. Sa riskid sellega, et su elust ei saagi kunagi midagi. Sa ei saa eales tunda ühegi suure eesmärgi saavutamise eufooriat ega seda, kui su kõige kreisimad plaanid ellu rakenduvad.
Ma ei hakka siia üles kirjutama kõiksugu maailma staaride ütlusi, sest võite ise neid netist üles otsida ja lugeda. Arvatavasti olete juba nagunii mõne nendest oma Instagrami või Facebooki seinale riputanud. Aga enamik neist tõdeb seda, et mingil eluhetkel on nad riskinud, riskinud ebaõnnestuda ja tänu sellele on nad ka õnnestunud. Kindlasti on ka palju ebaõnnestumisi, kuid nad ei ole lasknud ennast sellest heidutada ja seetõttu nad ongi staarid, keda teab kogu maailm.
Minulgi kisendas see hiir enne lahkumist: „Ära mine kuskile Eestist, võta vastu see kindel tööpakkumine, sul on vähemalt haigekassakaart, saad normaalset palka, siis saad laenu võtta ja elada rahulikku elu. Kui ebaõnnestud Sydneys, mismoodi sa siis tagasi tuled? Sa oled naerualune elu lõpuni. Oma jutu järgi suur seikleja, aga näed, sittagi!“
Oleks ma seda piuksumist kuulanud, sa seda raamatut praegu ei loeks. Ja ka mu eelmist raamatut ei oleks olemas olnud, sest millest ma oleks siis kirjutanud? Kuidas ma trolliga tööle sõidan ja Selverist õlut ostan?
Vaevalt ma ka Mariga koos oleksin enam ja vaevalt mul sellist armsat peret oleks ja vaevalt ma ennast nii hästi ja vabana tunneksin.
