Müstiline lugu: esivanemate hinged aitasid mul leida mu kadunud isa
Mitmetes muinasjuttudes on kirjeldatud, et pärast isa surma tekib vajadus käia mitmel päeval surnuaial isa haual, et sealt head nõu saada. Just niisugune soovitus meenus mulle, kui olin tõsises kitsikuses, nii et hea nõu oli kallis. Tõsi, seekord polnud asi mingis päranduse või muu maise vara jaotamises kolme venna vahel, nii nagu see muinasjuttudes seisab. Ega olnud ka isa äsja surnud…
Juhtus see lugu 1996. aasta augustis. Elasin siis pealinnas ning ühel päeval sain telefonikõne Eesti väikelinnast, et isa on kadunud. Sõitsin aega viivitamata kohale, et kuidagi abiks olla.
Selgus, et isa oli kodust välja läinud, öeldes, et viib ämbri ära, mille oli aiamaa kõrval olevast majast laenanud. Nimelt oli korterist mõnevõrra eemal linna veeres ühes majapidamises antud isale tükk aiamaad kasutamiseks. Ilmselt seepärast, et isa oli aidanud sealset peret ehitustöödega. Enne oli ka mujal olnud aiamaa, aga kuna seal kasvanut järjepannu ära varastati, siis oli ainus lahendus omada aiamaad ikka seal, kus keegi ka silma peal hoiab.
Kui isakoju sõitsin, oli isa juba üle ööpäeva kadunud. Oli juba ka politseisse teatatud, aga sealsed ametimehed ainult laiutasid käsi — kust nemadki vanameest otsivad. Eks õhus oli ikka mingi lootus ka, et vast tuleb kadunu ise kuskilt välja. Ent see lootus hääbus iga tunniga ikka kahvatumaks.
Mingit viinaviga isal ei olnud. Samuti puudusid tal pensioni eas ka sõbrad, kellega näiteks pidu pidada või viina võtta. Isapoolsed sugulased olid pärast sõda isa kodutalu varanduse laiali tassinud, nii et polnud ka sugulasi, kelle otsa isa võis sattuda. Oma abikaasa oli isa aga juba kuus aastat tagasi maamulda sängitanud.
Kui isa oleks juhtumisi kukkunud või muidu viga saanud, oleks see väikelinnas kindlasti teatavaks tulnud, sest vähemasti niipalju politsei ja kiirabi omavahel ju suhtlevad.
Laiutasin nõutult käsi: pole minagi targem, et isa ilma pealt üles leida.
Mõtlesin, et kui midagi ei osaks teha, siis midagi ikka peaks tegema.
Juhtumisi tuli meelde see muinasjutu vihje, et hädas minnakse surnuaiale. Otsustasingi siis, et teen nii, nagu muinasjutus. Lähen esivanemate hauale. Isa sugulased ja ema olid maetud küla surnuaiale, sinna tuli sõita bussiga.
Oli hommikupooliku aeg. Ostsin pileti, sõitsin pool tunnikest bussiga ja veetsin vast pooltunni surnuaial. Mingit riitust või eritoimingut ei osanud teha. Passisin niisama. Panin küünlad põlema. Mitte midagi märkimisväärset ei juhtunud. Kui tuli bussiaeg, sõitsin tagasi isakoju väikelinna.
Olin nõutu. Aga päris niisama olla ka ei mallanud. Oli pühapäevane päev ja lapse sünnipäev. Mõtlesin, et kuna isa otsingul ei oska kuidagi abiks olla, siis sõidan parem lapse sünnipäevale. Laps ju ootab.
Arutasin omaette, et missuguse bussiga minna. Kiirbussini oli aega kolm tundi, aeglane buss aga väljus kolmveerand tunni pärast. Tavaliselt mulle eriti ei meeldi sõita aeglases bussis, mis iga teeäärses peatuses seisatub ja sõiduaja pikaks ja igavaks venitab. Aga tol hetkel leidsin, et on ju ükskõik, istun ma diivani peal või bussiistmel, mingit nähtavat abi minust niikuinii ei ole. Lähen siis pigem järgmise bussiga, mis siis, et see on aeglane.
Buss oli väikelinnast läbisõitev ja üsna rahvast täis. Leidsin koha teeperve pool akna all. Kuna sõit lapse sünnipäevale oli üle paari tunni, mõtlesin, et tukun natuke. Isa ärakadumine tekitas ju parasjagu masendust, nii et öösel ei saanud unetuse tõttu eriti puhata.
Buss hakkaski sõitma. Esimene peatus, teine… Ei midagi erilist. Panin silmad kinni, kuid magama ka ei jäänud. Buss oli isakodust juba paarikümne kilomeetri kaugusel. Järjekordne peatus. Tegin silmad lahti. Punase katuseservaga silikaatkividest bussioote putka, neli-viis inimest lahestikku üksteise kõrval, et bussi peale astuda.
Ja mis! Üks neist on minu enda isa, ämber käes… Kah nagu bussi peale tulemas?! Kuid see buss ei sõitnud ju isakodu poole vaid hoopis sellest eemale!
Pikemalt arutlemata kiirustasin bussi etteotsa, haarasin isal käest, tirisin ta bussi ja ostsin juhi käest pileti. Isal olid silmad nii-nii teistmoodi kirkalt läikivad, et see jääb mulle elu lõpuni meelde. Isa oli natuke segaduses, nagu ma isegi, kuid tundis mu ära. Oli küll imestunud, et niimoodi talle bussis vastu tulin.
Seletas, et ta läks, jah, kodust välja. Kuid ühel hetkel oli metsas ja tundmatus kohas. Püüdis siis kuskile välja jõuda. Öö vist metsas. Teise öö püüdnud kuskil varju all mööda saata, aga sealt aetud ta kui hulgus hanguga ähvardades minema. Riided isa seljas olid arvatavasti õhtujahedusest ja hommikukastest niiskeks tõmmanud, ehkki vihmased nood päevad ei olnud. Nii et, tõesti, hulguse mulje võis isa tõesti jätta.
Pikemalt ma isalt uurima ei hakanud, et mis ja kuidas. Olin lihtsalt nii rõõmus, et keeruline olukord oli saanud lahenduse. Isa ühmas, et oli, mis oli, lõpuks ta katsed tee peale välja jõuda õnnestusid — isa üheks hobiks oli sügiseti marjul ja seenel käia, nii et mets kui keskkond ei olnud talle võõras.
Aga jutu lõpetuseks pööras isa minu poole oma särava pilgu ja lausus võidukalt: „Oli raske, mis oli, aga näe, ämber on alles!”
Jõudsime suurlinna bussijaama. Astusime bussist maha. Ma ei tea, mis nina mustlastel on, aga järsku oli tumedaverelised naised meie ümber, et ostku me riideid. Isa niisked ja juba kergelt leha juurde võtnud rõivad tahtsid väljavahetamist. Mustlastel muudkui kiitsid oma kaupa. Riided olid kenasti pakitud kilekottidesse. Otsustasin, et ostan siis isale uued kuivad riided selga.
Kui rahakoti lahti tegin, nägid mustlasnaised selles rahatähti. Lõpuks oli müüja-naisi kolm-neli tükki meie ümber. Vist lausa konkureerisid omavahel. Muudkui ladusid üha uusi kilekotte riietega mulle sülle, et osta ikka veel ja veel. Näita, palju sul rahakotis raha on…
Mingil hetkel suutsin siiski mõttes piiri tõmmata, sest nii palju mul ikka aru peas oli, et isa tuleb ka koju sõidutada ja kogu raha ma ära anda kuidagi ei saa.
Vantsisin isaga lapse sünnipäevale, minul käes riidepambud ja isal ämber.
Sünnipäev oli nagu sünnipäev ikka. Sünnipäevalaud, salatid, kringel. Sain lauatelefoniga isakoju helistatud, et leidsin isa üles. Teatasin, et ta on elu ja tervise juures.
Duši all sai isa puhtaks kasitud ja metsariided prügikasti heidetud. Aga need mustlaste riided… Oi-oi-oi… See oli küll tõeline petukaup. Tõsi, pampudest sai nii palju riideid välja otsitud, et isal olid vähemasti kuivad hõlstid seljas. Kuid kõik ülejäänu aga läks otseteed prügikasti. Piisab vaid ütelda, et osadel riidetel olid isegi verejäljed peal.
Ja oligi aeg taas bussi peale suunduda ja isakoju tagasi sõita. Seal said kõik valelike mustlaste riided kohemaid minema visatud. Aga olgu peale, möönsin, vahepealsed riided olid vähemasti kuivad. Sellest ajast peale ma mustlasi ei salli. Kui keegi mustlastest püüab mind kas või kõnetada, lausun endamisi: „Hoidu rongi eest!” Ning hoidungi nendega vähimassegi kontakti astumast. Sest nii alatult läksid nad pettuse peale, justkui lõhnast haistes seda abitut seisundit, milles mina ja isa emotsionaalselt olime.
Tagantjärele tarkusena saab isa kadumist seletada nii, et ilmselt veresoonte lubjastumise tõttu oli häiritud isa peaaju verevarustus. Heas usu läks ta kodunt välja, et viib aiamaa naabritele ämbri tagasi. Siis aga mingil hetkes unustas ära ja suundus uitmõtte ajal hoopis metsa, kus ta tavaliselt marjul või seenel käis.
Tegelikult, ega isa pärast ära-kadumise-lugu pikka aega siin maa peal enam olnudki. Läks vähem kui pool aastat, kui ka tema sai sängitatud surnuaeda oma abikaasa kõrvale.
Olen isekeskis kogu seda lugu nii- ja naapidi mõttest läbi lasknud. Tõsi, kõik on ju seletatav ühe suure juhtuste jada kaudu. Juhuslikult otsustasin väikelinnast välja sõita, juhuslikult istusin just aeglasesse bussi, juhuslikult leidsin koha teeperve poolses bussi küljes ja nimelt akna all, juhuslikult avasin silmad just selles bussipeatuses, kus ootas isa… ämbriga. Ega mul olegi kogu juhtunule mingit mõistuspärast seletust. Mõned asjad elus lihtsalt sünnivad.
Möödus paar aastat.
Üks sugulane käis nõia juures, kes ütles, et üks minu isapoolsetest sugulastest ei saa rahu, muudkui ripub tolle nõia juures käinu küljes ja otsib lahendust… Aga see on juba eraldi lugu.
