Müstiline lugu: majas tegutseb öösiti nähtamatu peremees, kes jalgu lohistab ja nõusid kolistab
Minu kõige müstilisem lugu juhtus 4 aastat tagasi, kui veetsin suvel 1 päeva ja 1 öö üksinda kodus. Kuna olen ise natuke tundlikum ka silmale nähtamatu maailma suhtes siis olen harjunud mõningate imelike vahejuhtumitega igapäevaelus, kuid need tunnid, millest hakkan rääkima, on saanud mulle siiani kõige hirmsamaks ja võimsamaks kogemuseks. Tol ajal olin oma isa majas suvevaheaega veetmas ja tänu tema töögraafikule pidin mõne öö ja mõne päeva üksi kodus veetma.
Olin parasjagu saanud oma hommikused tegevused tehtud, istusin veidi ennelõunat korraks arvuti taha. Laud seisis akna all, vaatega tänavale ja aiaväravale nii, et näed kohe ära, kui keegi on külla tulemas. Istusin rahus arvuti taga, kui järsku kuulsin seljataga asuval aknal koputust. Keerasin kiirelt toolil ümber ja nägin vilksamisi väikese lapse kätt, mis kadus akna alla. Mõtlesin, et keegi teeb lolli nalja ja läksin akna peale vaatama, kui kedagi ei näinud siis tegin lausa ukse lahti ja vaatasin hoovis ringi kuid kedagi ei näinud. Ei mõelnud sellest tol hetkel suurt midagi, sest pidin niigi üsna pea kodust lahkuma. Alles hiljem sellele tagasi mõeldes sain aru, et tegu oli millegi ebaloomulikuga, sest sel hetkel ei olnud ma näinud kedagi väravast sisenemas ega pärast ära minemas.
Õhtul, kui kell hakkas peagi 11 saama, telekas taustal mängis ja mina istusin telefonis — hakkas maja järsult praksuma. Mõtlesin, et ju lauad annavad järgi sest õhtul temperatuur jaheneb, mis siis, et tegu suvega.
Praksud hakkasid eelkõige köögis. Need hakkasid aina tihedamini ja valjemini käima ning tundus, nagu need roniks lausa mööda seinu üles. Helistasin emale ja rääkisin, mis hetkel toimub. Ema arvas, et äkki on midagi põlema läinud ja käskis vaatama minna. Läksin siis, ei põlenud seal midagi ja ka pragisemine lõppes kohe, kui olin jala üle ukseläve tõstnud. Rääkides maja ajaloost, siis eelmine maja, mis seisis samas kohas, oli põlema läinud just köögist ja sealt edasi suundudes põletanud maha terve maja. Nüüd on muidugi uus maja selle kohal, kuid sama vundamendi ja plaaniga. Hiljem tagasimõeldes võib olla asi selles, et ajalugu kordus, kuid tol hetkel ei teadnud mina sellest vanast põlengust midagi.
Suundusin tagasi diivanile, endal juba hirm naha alla pugemas. Rääkisin emaga edasi ja üritasin samal ajal säilitada rahu ja sisestada endale, et kujutan jälle kõike ette. Sain seda mõtet kõigest mõni minut mõelda, kui mu laualamp imekombel vilkuma hakkas. Ja ainult laualamp, asi mis oli mulle kõige lähemal. Ja siis jooksis telekaekraan kokku, nii, et ainult segamini ruudud olid järgi sellest sarjast, mis veel hilisõhtul käis. Nüüd oli küll kohe väga kõhe olla. Mõtlesin, et parem oleks magama minna ja mitte neid asju enam kuulda enne kui suudan end hulluks mõelda.
Jätsin teleka vaikselt tööle, kuid kustutasin elutoas tule ja suundusin maja kõige kaugemasse tuppa magama, süüdates siiski tule toas, mis asus enne seda. Lihtsalt turvatunde pärast. Asusin rahus teki alla, kõik oli vaikseks jäänud. Hakkasin justkui magama vajuma, kui mu peakohal käis ülivali kõmakas. See ehmatas mu üles ja kõik mu uni oli hetkega viidud. Tugevad praksud ja paugud käisid mööda lage kordamööda. Nii ma passisin lage päris kaua aega, isegi mitu tundi, endal süda sees peksmas nagu segane. Silmad vajusid lõppude lõpuks raskeks ja ma korraks lasin neil kinni vajuda ja nagu kiuste enne seda, kui hakkasin uinuma — keegi jooksis mööda maja kiirelt minu toa poole ja just kui oleksin pidanud isikut ukseaugust nägema — jäi kõik vait. Nüüd polnud silmad ka enam rasked vaid adrenaliin oli kogu mu keha üle võtnud.
Nii ma passisin neid öötunde seal voodis, teki all, lootes, et varsti saab magama kuid ei. Ühekorraga, kuskil 3-4 paiku, kuulsin, kuidas maja pööninguluugi juures käib miniplahvatust meenutav pauk ja kruusakivid langevad mööda majaseina alla. Seletuseks on maja pööningul kruusakivid ja palju kraami, mis pole enam kasutuses. Mõtlesin, et nüüd on päriselt keegi mu maja kallal.
Nüüd, kui oht oli tõeline, haarasin telefoni ja vaikselt liikusin elutoa poole. Kuid olend pööningul liikus täpselt sama trajektoori minuga samal ajal, otse minu pea kohal. Kuid ta sammus õrnalt, ainult kivid krudisesid all kuid otsesid samme polnud. Samuti lohistas ta enda järel midagi. Hääle järgi oli see nagu midagi tolmuimeja suurust. Asi oli selles, et kogu selle kraami vahel, mis pööningul oli, ei olnud võimalik sedaviisi liikuda ja veel vähem mahtus seal midagi lohistama. Peatusin elutoa lambi all ja kuulatasin. Hääl seiskus täpselt minu peakohal. Seisin seal mõnda aega, kuulatades, kas keegi veel liigutab seal, kuid peale seda ei olnud majas enam ühtegi piiksu. Tegin isegi klassikalist hüüdu, et kas keegi on seal, kuid vastust ei tulnud. Adrenaliin oli mul veel üsna kaua veres ja ma olin iga hetk valmis põgenema. Õnneks aga väsitas adrenaliin mu lõpuks ära ja ma jäin 5 paiku hommikul magama.
Peale seda juhtumit tunnen siiamaani seal majas magama minnes, et keegi hingab mu kuklasse ja mõnikord kuulen ikka ja jälle kuidas keegi majapeal jookseb või mõnda nõud kolistab. Siiamaani ma ei tea, kes seal majas öösiti peremees on.
