Müstiline lugu: võitlesin tükk aega selle tegelasega, kes meie maja uksest sisse murda üritas
Mina kuulun nende inimeste sekka kellel on tihe kokkupuude kummituste ja vaimudega.
Tegelikult oleks mul lausa mitu lugu kirjutada, kuid seekord otsustasin, et kirjutan enda jaoks kõige hirmsama ning meeldejäävama loo, mis ei puudutanud ainult mind.
Aastaid tagasi ühel hilisel õhtul olin ma enda väikeseid õdesid hoidma jäänud, seoses sellega, et ema läks operatsioonile. Istusime rahulikult toas kamin põles, telekas mängis, panime ka küünlad laual põlema, et õhkkond muutuks rahustavaks, sest eks ikka oli teatud mure ema pärast.
Kõik käis kuidagi väga kiiresti. Ühel hetkel lõi teleka kinni ja küünlavaha hakkas lauale tilkuma, jooksin küünalt kustutama ning siis see hakkas. Keegi astus meil välisuksest sisse. Ehmatus oli minu jaoks korralik, sest koer väljas märku ei andnud, et keegi oleks meile hoovi sisenenud. Jooksin sisemise ukse juures ja mõtlesin, et ma hoian linki kinni, et keegi meile tuppa ei tuleks.
Samal ajal suruti teiselt poolt linki alla ning hetkel, kui ma tundsin, et ma ei suuda kinni hoida, lasin ma enda õel tuua puuhalg, et kui ta saab mu jõust üle ja surub lingi alla ning avab ukse, siis ma lihtsalt virutan talle selle puuhaluga vastu pead, sest mul ei jää muud üle. Ma sõdisin ikka päris pikalt sellega, kes seal teiselpool ust oli, aga ükshetk viskas teleka uuesti tööle ja tekkis vaikus. Kuulda polnud midagi, et keegi oleks uksest välja astunud.
Õed va argpüksid panid kohe teise tuppa jooksu ja otsustasin, et virutan ukse lahti ja küll ma jagu saan. Virutasin ukse lahti — pole kedagi. Järgmine mõte oli, et äkki pani välja juba. Katsusin välisust — lukus. Lahti tehes vaatas õues koer mind õunapuu alt lolli näoga. Tuppa tulles avastasime mõni aeg hiljem, et ka kell oli seisma jäänud.
Ma ei olnud tol hetkel laps, et fantaasia oleks niivõrd lennanud. Ma ei olnud ka üksi, sest ka teised nägid ja kuulsid seda mida mina. Minu mõistus ei ole siiani sellest aru saanud, et kuidas on võimalik sel „ miskil” suruda ukselinki. See oli minu jaoks ainukene selline konkreetne füüsiline kogemus. Rääkimine ja surnuaias oma nime kuulmine on veel arusaadav, aga lingi alla surumine? Ma olen lapsest peale olnud tundlik vaimude ja nn maakeeli kummituste suhtes.
