Poja pruut: mu kavaleril on oma villa! Tegelikult kuulub see muidugi tema vanematele, aga see oli tühine pisiasi — ega see alatiseks nende omaks ei jää
Esmaspäev, 16. juuni
„Vabandust, Neil, on sul hetk aega?” Cherry oli just tööle jõudnud ja otseteed ülemuse laua juurde suundunud.
Mees tõstis oma hoolitsetud soenguga pea ja nägi tüdruku löödud nägu. „Ikka. Tahad tahapoole astuda …?”
Cherry noogutas ja läks Neili kannul tagumisse kontorisse, väikesesse maitsekalt sisustatud ruumi, mida kasutati siis, kui privaatsust hindavad kliendid soovisid oma kinnisvaraga seotud vajadusi arutada. Tüdruk tundis lahkudes, kuidas Emily ja Abigaili uudishimulikud pilgud ta selga kõrvetasid. Neile ta midagi usaldama ei hakka, eriti pärast seda, kui nad olid algusaegadel kõik ta katsed sõbralikke suhteid sisse seada tagasi tõrjunud. Need kaks hoidsid omavahel kokku ega võtnud kedagi teist, eriti veel sellist, keda nad teistsugusena tajusid, omaks.
„Võta istet.” Neil osutas pruuni nahaga kaetud tugitooli poole. Tüdruk sättis end tooliservale ja tajus, et ta ülemus on pisut mures probleemide pärast, millest töötaja plaanib talle rääkida. Ka mees võttis tüdruku kõrval asuval toolil istet ja too tundis mehe läikivaid kingi nähes ärritustorget, kuna teadis, et mees maksis nende viksimise eest, istudes ise samal ajal cappuccino ja Financial Timesiga kõrgel istmel, tundmata vähimatki huvi temast madalamal asuva mehe vastu.
„Kas kõik on korras?”
Tüdruk vaatas mehe poole. Hingas pisarate tagasihoidmiseks sügavalt ja hakkas siis rääkima. „Asi on mu vanaemas. Ta on haige. Väga haige. Tahtsin küsida, kas ma saaksin pisut aega … mõned vabad päevad, et teda vaatama minna.”
„Aga muidugi,” hüüatas Neil ja tüdruk tajus mehe kergendust, mis tuli teadasaamisest, et tegu ei ole mingite naiste probleemidega.
„Millal sa minema pead?”
„Sel reedel.” Tüdruk nägi, kuidas mees kõhklema hakkas.
„Ma tean, Emily ja Abigail lähevad samal päeval puhkusele …,” jättis tüdruk lause lõpu abitult õhku rippuma.
Kulus umbes millisekund, kui mees enne tüdruku rahustamist olukorda seedida püüdis. „Pole midagi. Võtame kellegi ajutise. Mitu päeva sa arvad endal …?”
„Ma ei jää kauaks, ainult vaatan, kuidas tal on. Ainult ta on välismaal … seega tuleb reisimiseks kuluva ajaga arvestada.”
„Kus ta elab?”
„Prantsusmaal. Ma juba kontrollisin lende ja kui ma reedel lähen, siis saan teisipäeva hommikul tagasi lennata.”
„See sobib. Küll me siin asjad ära klaarime.”
Cherry hingas kergendust tundes välja. „Tänan sind. Sa ei kujuta ette, kui oluline see minu jaoks on. Me oleme väga lähedased.”
Neil noogutas mõistvalt. „Loodetavasti ei ole asjad väga hullud …?”
Tüdruku silmadesse tõusid pisarad. „Ma väga loodan. Tal on vähk. Just avastati ja nüüd arutatakse keemiaravi võimalusi.”
Mehe näost oli näha, et ta kahetses oma küsimust. „Mul on nii kahju.”
Pisar nirises mööda Cherry põske alla ja ta pühkis selle vapralt naeratades ära. „Minu jaoks on nii oluline, et ma saan teda vaatama minna, ja ma tean, et temagi tahaks sind selle võimaluse eest tänada.”
Mees tõrjus tagasihoidlikult tüdruku tänulikkust. „Ausalt, pole tänu väärt.”
„Il est un merveilleux patron.”
„Kuidas, palun?”
„Sul on suurepärane ülemus.” Cherry nuuskas nina. Naeratas. „Just niimoodi ta ütleks.”
Neil silus lipsu. „Noh, kui ma saan kuidagi aidata, siis …” Mees imes oma hambaid, tõusis siis ja kallutas pea kaastundlikult viltu. „Tahad hetke omaette olla?”
Cherry noogutas tänulikult. Mees asetas talle korraks käe õlale ja pöördus siis minekule. „Bonne chance,” ütles mees ja Cherry noogutas uuesti. Ta ootas, kuni mees oli toast läinud, ja nuuskas siis valjusti nina, juhuks kui too peaks endiselt kuulmiskauguses olema. Tegi pausi. Kuulatas. Ei midagi. Tüdruk naeratas. Ta läheb Prantsusmaale! Lõuna-Prantsusmaale! Kutse saabudes oli ta tohutut elevust tundnud, kuid teadis ka seda, et need kaks väikest tobedat lehma olid juba oma puhkuseajad paika pannud ja Neil ei lase teda mingil juhul samal ajal minema. See lihtsalt ei olnud õiglane. Tal polnud veel kunagi sellist võimalust avanenud. Polnud lihtsalt aus, et ta peab Danieli kutsest loobuma üksnes seetõttu, et neil kahel on piisavalt raha endale kahenädalast puhkust Ibizal lubada.
Ta läheb Lõuna-Prantsusmaale! Ja tema kavaleril on seal oma villa! Tegelikult kuulub see muidugi tema vanematele, aga see oli tühine pisiasi. Ega see alatiseks nende omaks ei jää. Ta ei pidanud isegi lennupileti eest ise maksma — Daniel oli peale käinud ja nõudnud võimalust seda ise teha, väites, et poleks õige, kui tüdruk peaks viimase minuti pileti eest ise maksma.Tüdruk oli hea valiku teinud ja soovis endale mõttes õnne, klammerdudes hetkeks selle teadmise külge ja nautides seda.
Seejärel tõusis tüdruk püsti, silus seelikut ja manas enne töölaua juurde naasmist näole rauge vapruse ilme.
