Sõbranna põrutab: teised inimesed pole nõus sulle lõputult raha välja käima, et sina siin oma imedemaal naudelda saaksid
“Mina küll nii ei suudaks,” raputab Elina pead. Ta on jalad diivanil enda alla kerinud. Kuigi väljas on väga palav ilm, siis naudime jahedas köögis sooja kohvi. See ongi talumajas elamise eelis — palaval suvel saab uksed-aknad kinni hoida ning toas külmetada.
“Sa ei tea, sa pole proovinud,” püüan ennast kaitsta.
See on esimene kord, kui Elina pärast Martini lahkumist mulle külla jõudis. Varem käis sõbranna ikka tihemini. Siis aga hakkasid tulema vabandused, et ma elan nii kaugel. Elina ise naudib jätkuvalt vallalisepõlve, nii et tema kodu on sisustatud valge mööbli ja nipsasjakestega. See tähendab, et Jürgeni ja Andrusega ma sõbranna juurde minna ei taha. Kes pärast kogu selle rikutud mööbli või lõhutud keraamika suudaks kinni maksta? Eriti kuna kujukesed ja muud kaunistused on enamasti toodud arvukatelt välisreisidelt, kus Elina enda või tolle hetke boyfriend’i raha eest on käinud ning neid ei saakski nii lihtsalt asendada. Muidugi võiksin ju Elinale neist samadest riikidest uued nipsasjakesed tuua … kui ma suudan lastele jätkuvalt süüa osta, kõik koos ellu jääda ja siis kunagi … kunagi kusagile reisida. Unistada ju võib.
“Ole nüüd — sa ei tea ise ka, millal kusagilt järgmise raha saad … või kas üldse saad,” pööritab sõbranna silmi.
“Minu töötasud tulevad siitsamast talust. Erinevate tööde eest, mida ma siin teen. Jah, need pole stabiilsed, kuid samas kui näiteks müün korraga suurema hulga loomi, siis on jällegi ühel korral saadav tulu suurem. Pealegi saan ise oma töötasu mõjutada — kui teen rohkem tööd, saan ka rohkem raha.”
“Kuidas sa saad üksinda lapsi kasvatades rohkem tööd teha?” viskab Elina õhku küsimuse, mis mind ennastki on viimasel ajal vaevanud.
“No … kuidagi peab saama. Eks lapsed kasvavad ka ning mõne aja pärast aitavad mind … või vähemalt ei sega enam nii palju,” puhkeme Elinaga koos naerma.
“Seda ma juba usun. Abilisi neist vaevalt lähiajal on,” raputab sõbranna taas kord pead. Minus kerkib kiuslik küsimus, millal lastevõõrast Elinast laste arengu spetsialist on saanud, aga surun jonnakad sõnad enda sisemusse tagasi. “Aga kui lambaid ja küülikuid üldse ei osteta, siis sina ja lapsed süüa ka ei saa?”
“Ee … mm …” ei oska ma selle peale midagi öelda. Minu suurim hirm kõlab sõbranna suust kuulduna veel hirmsamalt. “Vist jah,” tunnistan.
“Seda ma ju räägingi. Ööklubis pole kõige lihtsam ettekandja olla, kuid kliendid vahetuvad, nii et kunagi pole igav. Pealegi visatakse väga tihti jootraha. Olen aastate jooksul juba päris palju nippe selgeks õppinud, kuidas rohkem jootraha saada. Näed, mina saan ka oma töötasu suurendada,” muutub Elina rõõmsalt elavaks.
“Usun, aga see pole ikkagi sama. Kui mina oma tööpäeva lõpetan, siis olen samal ajal väsinud ja puhanud. Usu, ma olen linnas erinevaid töid teinud ja päeva lõpuks on siin hoopis teine väsimus.”
“Värske õhu ja looduse ja loomade positiivses mõjus ma ei kahtle. Aga selles asi ongi — teised inimesed pole nõus sulle lõputult raha välja käima, et sina siin oma imedemaal naudelda saaksid.”
“Kui see vaid nautlemine on, siis miks kõik teised ka seda ei tee?”
“Sest inimesed töötavad raha nimel ja käivad mõnikord puhkamas. Mitte nii, nagu sina soovid, et kogu aeg puhkad ja loodad, et teised sulle selle eest maksavad.”
Kas mulle vaid tundub või Elina kõlab juba nagu Martin? Kas tõesti elame nii erinevaid elusid, et ma ei suuda sõbrannale oma elufilosoofiat selgeks teha?
“Kas sa saad aru, et ma teen seda, mis mulle meeldib, mida ma naudin. Järelikult ma panustan oma töösse rohkem, kui seda kohustuslikul töökohal teeksin. Seega on ka päeva jooksul tehtavat tööd hulga rohkem, kui ma mingil kellast kellani kestval tavalisel töökohal teeksin. Peale selle saan oma lastega rohkem aega koos veeta kui enamik lapsevanemaid. Lastele on see kindlasti kasuks.”
“Kuid näljas elamine pole lastele üldse kasulik,” raputab Elina taas noomivalt pead.
“Me ei ole näljas,” ohkan pahinal välja. “Lihtsalt … valime, mida ostame.”
“Oeh, Ave, ma püüan sinust aru saada, aga … ei saa!” teeb Elina selgeks, et mul pole rohkem mõtet oma valitud teed selgitada.
Raamat "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" 4.raamat. Kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Autori tegemiste ja raamatute kohta loe edasi siit.
