Eveliis arutleb: blogimaailmas olen saanud endale külge paha, kibestunud ja kadeda kuvandi. Kuidas see nii on läinud?
Ma tean, et mul ei ole kerge iseloom, aga asi pole mu meelest mitte niivõrd selles, et ma oleksin tahtlikult enesekeskne või vastik või konfliktne, kuivõrd selles, et ma ütlen välja, mis ma arvan. Muidugi, alati ei peaks, mõnikord võiks leebemini ja mõnikord võiks kaks korda enne mõelda, aga ma olen aastatega õppinud, et parem otse välja öelda kui teeselda või tagaselja rääkida. Ma ei ütle ka seda, et see on ilmtingimata tugevus, mille üle ma uhke olen ja see ei ole ka vabandus, mille taha pugeda, aga teate kui palju lihtsam on mitte teeselda. Ma ei kannata kui ma pean mõtlema, mida inimene tegelikult mõtleb või tunneb, kas talle meeldib või ei meeldi. Ütle otse ja ära teeskle. Mulle ei meeldinud ühe koostöö partneri kampaania. Ütlesin, et minu meelest on see odav ja kole. Partner sai pahaseks, ütles, et ma ei tea midagi ja see pole minu asi öelda. Kaks kuud hiljem muutis ta kampaaniat, sest keegi ekspert oli talle öelnud, et kampaania on kole. Samal ajal kui teised kiitsid, olin ma julgenud seda ka öelda. Tundsin end paremini, et ei olnud alandlikult lipitsenud, et see on parim kampaania üldse.
Ma ei teeskle, kui mulle keegi ei meeldi. Ma lihtsalt ei suhtle. Kui see võimalik on. Tööalaselt tihti ei ole. Aga ma ei otsi töö juurest sõpru. Ma teadsin, et töö juures ei meeldinud ma kolmele inimesele ja nad nägid päevast päeva vaeva, et minust lahti saada, torkisid siit ja torkisid sealt, püüdsid leida vigu, minu ees aga tegid head nägu ja olid sõbrad. Läks aga nii, et läinud on nemad ja alles jäin mina. Ma hoidsin eemale ja ei läinud nende mängudega kaasa.
Tööalaselt olen ma viimasel ajal kokku puutunud tõeliste šaakalite ja üle laipade minejatega, väga enesekesksete ja ülbete inimestega. Nad on valmis kõigeks, et saada oma tahtmine. Ja nad ongi oma tahtmise saanud. Mina olen terve oma elu uskunud headusesse. Et headus võidab alati ja halvad saavad oma karistuse. Päriselus ei ole nii. Headest sõidetakse tihti linttraktoriga üle. Pealegi on küsimus ka vaatevinklis — kes on paha ja kes on hea, kelle jaoks, millises olukorras? Ma olen teinud egoistlikke valikuid. Üldse ei salga. Aga kas see teeb minust halva? Kui mul on olnud valida, kas oma lapse täis kõht või kellegi teise täis kõht, olen ma valinud esimese. Millise valiku teie teeksite? Kas te oleksite hea või halb? Sõltub kumma mätta otsast vaadata, eksju? Nii on igas olukorras.
Kui ma oleksin viimase aja projektide puhul olnud pehme ja leebe, ei oleks ma neid projekte ka ära teinud. Blogis olen ma nendest tegemistest jaganud vaid jäämäe tipu osa, nende projektide taga on olnud nii palju enesekehtestamist, võimuvõitlust, strateegiat. See on mingil määral kohati olnud nagu ellujäämiskursus. Ma olen saanud sõimata, ma olen saanud kriitikat, ma olen teinud vigu, ma olen võtnud riske, ma olen läbi kukkunud ja õnnestunud. Lõppkokkuvõttes oli see kõik seda väärt. Projektid said edukad ja kliendid jäid rahule. Seda kõike just tänu sellele, et ma pole enam olnud pehmeke, kes kardab ja tahab kõigile meeldida. Vastasel juhul oleks ma vähemalt neli korda alla andnud ja loobunud. Praegu kahetseks. Sest teate kui mõnus on vahelduseks võidetud vilju noppida. Need viljad ei ole rahaliselt suured, pigem olen ma end odavalt müünud ja näen ikka vaeva, et teatud kohustustega hakkama saada, aga CV-sse on need viljad magusad lisada.
Ma ei pea end mingiks märtriks või kannatajaks ega süüdista teisi (enam jaolt), kuid teatud elumuutused ja situatsioonid on mind muutnud tõesti. Ma olen muutunud jäigemaks ja ükskõiksemaks. Minust on hästi palju linttraktoriga üles sõidetud. Kõrvale jäetud. Ma ei taha seda enam. Ma ei taha mõelda, kas ja kui palju ma meeldin kellelegi. Ma ei taha läbi käia inimestega, kes mulle ei meeldi. Ma ei taha “sõpru”. Mul on päris sõbrad olemas. Nendest piisab. Neile ma mingil põhjusel meeldin. Teavad, et ma olen sarkastiline ja oma arvamusega, aga sama on ka nemad. Ei ole nii, et keegi ei julge mulle midagi öelda või et nad kõigega, mis ma teen nõus oleksid. Sõprade poolt tulnud kriitika (isegi kui see esialgu ei meeldi) on okei, see aitab areneda, ennast kõrvalt näha. Mõnikord ei ütle midagi valesti ka “anonüümne kägu”, ka nende kriitika on tegelikult okei. Lihtsalt mõnikord see ärritab, sest ma mõtlen, et “sa ju tegelikult ei tea s….gi”, siis aga tuletan endale meelde, et aga ei teagi ju. Nad teavad mingit osa. Osa, mille ma endast ise olen valinud välja panna, lugemiseks-vaatamiseks. Nad teevad oma otsused selle järgi.
Keegi kommenteeris, et rõhutan oma intelligentsust, aga tegelikult olen hoopis rumal. Ma ei ole teadlikult kusagil oma intelligentsust rõhutanud, sest käsi südamel, mida rohkem ma ringi vaatan ja käin, seda rohkem ma saan aru KUI rumal ma tegelikult olen. KUI vähe teadmisi mul on. KUI vähe ma oskan. Ma olengi üsna rumal. Püüan hakkama saada nende teadmistega, mis mul on ja pidevalt juurde õppida. Paar kuud tagasi sain ma teada, et Excel on nii eilne päev, et kõik taibud kasutavad maeimäletamida. Ma armastan Excelit. See on lihtne ja loogiline. Minusuguste rumalate jaoks geniaalne. Ma olen rumal, aga ma püüan kogu aeg midagi juurde õppida.
Blogimaailmas olen ma paha ja kibestunud. Kade. Kuvand, mille ma ise olen loonud. Sest jällegi ei suuda ma lihtsalt vait olla ja vaid ilusatest asjadest kirjutada või loobuda sarkasmist, kui lihtsalt nii palju minu jaoks idiootseid teemasid, mis mind sütitavad, mu uudisvoost läbi käivad. Oma vagiina treenimine, et oma õitsele lüüa (dafaq päriselt!), sajad ilu-ja-beebi-ja kingiboksid (ei mäleta kus ja kes, aga nägin, et keegi oli turule tulnud uue iluboksiga ja ma tahtsin karjuda. Milleks inimesed ostavad pahna, mida neil vaja pole ja siis veel ka õnnelikud on), bonusway´d ja muud püramiidskeemid, mis ei ole üldse püramiidskeemid, asjadele keskendumine, teineteise ületrumpamine ja viimasel ajal olen ma tähele pannud, et mingi uus trend on näidata kui luksuslikult inimesed reisida saavad, kuigi tegelikult on lihtsalt nii rumalad, et saavad oma “superdiilidega” petta.
Nende teemade üle naermine ei tee minust vastikut ja kadedat inimest, nendel teemadel rääkimine teeb mind realistiks. Mis on lausa naljakas välja öelda, sest ma olen oma loomult unistaja ja romantik.
Allikas: Eveliisi blogi
