Aleksandr Šeps: olen tänulik universumile, et see on kinkinud mulle suurepärased sõbrad
Lihtne ei ole leida neid, kes mõistavad sind poolelt sõnalt ja toetavad raskel hetkel. Nüüdisaegne maailm on tohutu džungel, kus kiskjad ei pea jahti ennast peites, vaid naeravad sulle näkku. See on koht, mis üritab sinust kõike kätte saada ega anna parimat vastu. Mitmesuguste filosoofiate ja ideede ühiskond, inimesed, kes pööravad üksteiselt pilgu kõrvale, ja ühtne ruum, mis on eraldatud arusaamatute piiridega. Aeg, mis on kehastunult veedetud igas taassünnis, on alati täis kõikvõimalikke saatusemuudatusi, mis kannavad oma kogemusi ja märke. On hämmastavaid lendutõuse, kuid on ka nukraid pettumusi. Iga hetk on väärtuslik kindlate õppetundide ja uute tutvuste poolest „minevikust”...
Olen tänulik universumile, et see on kinkinud mulle suurepärased sõbrad. Nendega saab nutta ja naerda, viskuda ambrasuurile ja rääkida absoluutselt kõigest. Te ju nõustute, et kellegi usaldamiseks on hädavajalik kindlustunne ja vaimne kokkusobivus. Mõnikord juhtub, et piisab vaid paarist sõnast tundmaks seletamatut lähedust kellegagi, keda näed esimest korda. Ja võib kulutada aastaid otsingutele ning hiljem pettuda (ka see ei toimu ilmaasjata), kuid hinge kõige kindlamad hüüded on tajutavad seletamatu külgetõmbe puhangutena. Hinged ütlevad, et meie suhtlusringi on üldjuhul kogunenud need, kes üksteist juba varem teadsid. Poole sõna pealt mõistmine, iseloomulikud harjumused ja igasugused sarnased iseärasused viitavad sugulusele eelnevates taassündides ja järkjärgulisele „mälu tagasipöördumisele”.
Nõrkemiseni otsida neid, kellega eelmises elus kohtuti, ma ei soovita. Kõik teie rajad on juba koondatud õigesse aega ja kohta koos nendega, nii nagu te ise oma ristumised teispoolsuses juba kokku leppisite. Pole kahtlustki, et muudame pidevalt ettemääratud plaani, võttes vastu mingisuguseid otsuseid, kuid igasugune korrektuuride tegemine on lubatud. Teispoolsuse asukad kinnitavad, et märgilisi kohtumisi ei jäta me kindlasti vahele, sest need on karma enda lahutamatu osa. Lihtne on eksida, mis muud. Ma ei hakka targutama selle üle, et tunnete kindlasti mingeid spetsiifilisi muudatusi. Mul pole aimugi, kuidas see toimub ja hakkab toimuma teistega. Enamik inimesi usub, et aeg on sõpruse proovikivi ja kahjuks ei kummuta seda just sageli inimese madalaimate omaduste domineerimine. Minu arvates pole keegi kindlustatud patu vastu, hoopis teine asi on aga mitte tingimata oodata selle varje ja ahvatlusi.
Maailmas, kus kõik on juba piiri peal, on parem mitte pettusi otsida, kuid maa on ju ümmargune. Ja veel, kes otsib – see alati ka leiab...
Aristoteles arvas, et sõbrad on õnnistus, mis õnnelikul inimesel kindlasti olemas on. Ja tal on täiesti õigus. Sõprussuhete ainsaks eesmärgiks pidas ta vooruste täiustamist, milles meie arvamused veidi lahknevad, kuid asi pole selles. Selle sõnastuse arusaamises ei peitu üldse viide õnne hägustele banaalsustele. Õnne mõiste on kõigil nagunii erinev. Lihtsalt, kui enamik inimesi lõpetaksid sõpruse hindamise ainult loogikaskeemide märkide järgi, oleks kõigil kergem hingata. Praegusel hetkel on sõprus nagu põhjuse-tagajärje suhe. On sümpaatia ja ühised huvipakkuvad sihid – ja me oleme sõbrad. Niipea kui mõned neist kaovad, haihtub ka kõik muu. Hiljem kohtuvad sellised „sõbrad” paljude aastate järel ja ei tea, millest juttu alustada.
Kui oleme õnnelikud, siis ei otsi me midagi. Siirate inimeste silmad on pärani lahti ja neil ei ole keeruline märgata endasarnaseid keset morne nägusid ja sunnitud naeratusi. Lapsepõlves kuulsin kogenud täiskasvanutelt tihti vanasõna, mis on ilmselt tuttav teilegi: sõpra tunned hädas. Teate, jälginud suurt hulka inimesi, võin teile öelda, et õnnes ei tunne teda mitte vähem. Oma elu võidukatel aegadel on tõeliste sõprade leidmine veelgi lihtsam. Näiteks kadedus võib sandistada tundmatuseni ja muuta kunagi tuttavat isikut. Muretul perioodil jääb aega, et asjadele kõikidest suundadest pilku heita.
Jälgi, tee järeldusi, üllatu. Iga teie lause vormib edasise suhtumise ja ligikaudsed tulevikuplaanid. Soovid olla kindel ühtsuses kellegagi, kui maa kaob jalge alt? Aga palun. Universum kuulab kõiki soovitusi ja täidab need võimalikult täpselt. Te ei taha kedagi kontrollida, isegi mitte mingite ebameeldivuste korral? Ärge isegi mõelge sellele. Reetmiseks ei saa valmis olla, seepärast see ongi reetmine. Teispoolsus õpetab, et vaid harmooniaseisundis saavutatakse tõe eksimatu määramine. Sisemine rahu võimaldab näha ümbritsevas toimuva detaile ja positiivsus garanteerib nendele antud hinnangute objektiivsuse...
Planeedid ümbritsevad end kaaslastega, et mitte üksindusse lõksu jääda. Miljardid rändavad maailmad otsivad endiselt oma tähte ega kaota lootust, nagu inimesedki, kes leiavad ja jätavad maha oma sõpru. Varem mainitud filosoof, kes oli ka Aleksander Suure õpetaja, ütles, et „sõprus on üks hing, mis elab kahes kehas”. Ta oli taas õigel teel asja olemuse mõistmisel, kuid sündinuks Aristoteles meediumina, olnuks ülestähendus veidi teistsugune: „Sõprus on hinged, mis leiavad end teistes kehades.”
Inimkond on harjunud meeleheitlike otsingutega, tunnetades „õnne õnnetuse kaudu” ja unustades täielikult selle, mida ta iseendas leiab. Heaolu ja vastastikune mõistmine on ühesugune kõikides maailmades. Vahel on lihtsalt vaja korralikult endas kaevata, et mitte otsida hiljem midagi silmaga nähtavat...
