Esimene teatriime, mida Piret lapsena koges, juhtus temaga puudri ja vana sametmööbli järele lõhnanud Vanemuise väikeses majas. “See oli “Hele-punane lilleke”. Kõik oli nagu päris, kõike jäin uskuma!” Ja ka Jaan Toominga lavastatud kuulsat “Põrgupõhja uut Vanapaganat” nägi ta kodulinnas Tartus. “Mäletan siiani üksikuid stseene ja teatritehnika kärsahaisu.”

Nüüdseks on Piret olnud näitleja pea kolmkümmend aastat – lavakooli lõpetas ta 1988. aastal. Mis on mäng tema jaoks? – “Mulle meeldib, et saad laval teha seda, mida elus ei saa. Kodus ma ju ei mängi ema. Seal ma olen ema. Päriselus ma ei tahaks mängida naist või armastajat. Tahaksin päriselt armastada ja kohal olla. Teatris aga on hea kõik mängu panna, ainult ratsionaalse mõtlemisega siin ei saa, pead ka j u l g e m a mängida. Kui mängulust kaob, siis on jama.”
Talle meeldivad lavastused, kus on sentimentaalsust, müstikat ja muinaslugu... Näitlejanna noogutab: “Elus on ju ka asju, mida ei saagi seletada. Saladusi.”

Mis on elu suurim saladus? “Võib-olla armastus?” vastab Piret ruttu. “See tunne, mis teeb ka haiget. Erutav t u n n e, et katus kergelt sõidab... on üks müstilisemaid asju! Aga kui on armastus, miks ta siis haiget teeb? See on kummaline.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid