"Kui Tõnu mu suvel mingi lipaka pärast hülgas – mõelda vaid, 20 aastat nipsuga prügikasti! –, siis olin kindel, et mind tabab depressioon"

Leidsin üles päeviku ühest oma elu kõige raskemast ajast. Jäin ootamatult üksi ja taipasin alles siis, et ma ei oska elada. Kuid ma õppisin!

15. september 2016

Nii. Ma olen nelikümmend aastat vana, kole, loll ja paks. No paks võib-olla mitte nii väga, aga ülekaalus küll. Loll vahest ka päris mitte, ma töötan raamatupidajana. Aga juhm – seda kindlasti. Inetu naine vaatab mulle peeglist vastu… Tunnen end äratrööbatud pastlana – mis mul on, millega mehi rabada või mille üle ise õnnelik oleksin? Lühikesed nisukarva juuksed, föönita ja tupeeri neid palju tahad, viie minuti pärast on karvad pea küljes nagu liim. Kortsud. Riided selga ei mahu, õieti polegi midagi selga panna. Ja – mu abikaasa jättis mu maha!

18. september

Kui Tõnu mu suvel mingi lipaka pärast hülgas – mõelda vaid, 20 aastat nipsuga prügikasti! –, siis olin kindel, et mind tabab depressioon. Kord elus on mul selline seis olnud, siis aitasid rohud ja teraapia august välja. Nüüd ei ole mul raha (mu rumalust tunnistab asjaolu, et ei taibanud koguda, ja teiseks – pea kogu palk läheb üürile), et tablette osta, samuti pole mul kellegi peale loota, et mind haiglasse kosuma viidaks. Mul ei ole kedagi! Tütar töötab välismaal. Suhtleme arvuti kaudu ja kirjutame. Jumal, kuidas ma igatsen teda! Igatahes olen valmis kõige hullemaks ja seepärast tassin voodi kõrvale kanistri vett ja paar pakki kuivikuid ning juhuks, kui peaks paremaks minema – ka mõned raamatud.