Eveliis: kurvaks teeb suhtumine, et suhetel, asjadel ja kingitustel on hinnalipik küljes…

Mõned aastad tagasi laenasin ma ühele tuttavale paar kleiti. Siis läks meelest tagasi küsida, temal läks meelest tagasi anda, mingi hetk olin kindel, et tal on kolimiste käigus need raudselt kadumagi läinud ja lõin üldse käega.

Ei saatnud ärapanevaid sõnumeid. Eks nats kahju oli, sest üks neist kleitidest oli selline unikaalne, aga samas mitte nii palju kahju, et rohkem nende peale mõelda. Nüüd aga juhtus nii, et nii hea oleks, kui need kleidid oleks olnud varnast võtta. Lihtsalt on üks selline üritus tulemas, kuhu need sobiks. Ma selle tuttavaga enam ei suhtle, ent kontaktid on olemas ja nii ma mõtlesingi, et lihtsalt küsin talt, et ehk on need kleidid tal alles, et mul üks üritus tulemas, kuhu neid vaja oleks.

Sain vastuseks, et ta täpselt enam ei mäleta, on ise hetkel välismaal, aga kui mul kohe neid vaja on, siis ostku ma uued ja saatku talle arve. See vastus solvas mind. Mulle jäi mulje nagu ma oleksin talle kirjutanud, et yo, bitch, kleidid siia või kaeban su kohtusse ja ta tundis kohustust mulle valuraha maksta. Või et ah tegelt ma ei viitsi vaadata, suva ju, mine poodi, osta uus ja no fine! ma plekin kinni kui sul endal raha pole, et pead uue ostmise asemel ammu kadunud asja taga ajama hakkama. Või et, kuule päriselt, ma suplen rahas, mul on megapohhui, ma löön su viiesajasega laiaks.

Muidugi on need vaid emotsioonid, mida ma ise tema vastusest välja lugesin, vabalt võis olla, et ta tundis end pahasti ja tundis kohustust asendust pakkuda, aga ma lugesin välja just sellise suhtumise nagu eelpool kirjeldatud ja see pani mind mõtlema. Et kas ongi nii, et raha eest saab kõike? Kõigel ongi hinnalipik küljes? Suhetel? Asjadel? Kingitustel? Kõike saab ja peab rahas mõõtma?

Need mõtted ja suhtumine tegid mind kurvaks.