Mehed, mis toimub? Isa selgitab, miks peres peaks olema vähemalt kolm last

Olen Taavi, 36-aastane matemaatik, nelja lapse isa. Elan oma perega Kõrvemaa servas metsatalus ning olen suvest alates vanemapuhkusel. “Puhkuseks” saab seda olemist nimetada küll ainult seaduse järgi, tegelik elu sisaldab kõike muud kui puhkamist. Igahommikune kella kuuene äratus, laste koostatud menüü järgi hommiksöögi tegemine, nende kooli ja lasteaeda viimine-saatmine, kodused remonditööd, väikseima lapse magamise ajal ühiskondlike projektidega tegelemine ja kõik muu sinna juurde kuuluv tekitavad tihti tunde, et igapäevane kontorilaua taga tehtav mõttetöö oleks oluliselt suurem puhkus. Olgu siinkohal öeldud, et minu põhitööks on tootejuhi amet ühes Eesti edukaimas start-up’is, mis on oma olemuselt kindlasti kõike muud kui “rahulik kontoris tiksumine”.

Enda ümber ringi vaadates on rõõm näha, et juba enamiku sõprade-sugulaste peredes kasvab täna kolm, neli või veelgi rohkem last. Ühelt poolt on hea meel puhtalt nende laste ja nende vanemate pärast — nii palju toredat on nende peredes täna, aga kindlasti ka poole sajandi pärast, mil meie tänased lapsed ning tulevased lapselapsed meie vanaduspäevi rikkamaks aitavad muuta. Teisalt on mul rõõm ka Eesti rahva pärast — ainult tänu sellistele peredele on meil lootust rahvana siia maale püsima jääda ning oma kultuuri ja kombeid järgmistele põlvedele edasi anda.

Kahjuks räägivad Statistikaameti kogutud üldisemad numbrid endiselt sootuks teist keelt — sündimuskordaja (keskmine laste arv ühe naise kohta) on 1.5, aga rahvastiku taastootmiseks (s.t. eestlaste püsimajäämiseks) peaks see olema 2.1. Mõni pere ei ole võimeline lapsi saama, kuid need, kellel see võime olemas on, peaksid olema seda aktiivsemad ja üles kasvatama vähemalt kolm last.

Teisalt, see periood elust, mil me oleme võimelised lapsi saama, ei ole kuigi pikk — kümme-viisteist aastat ehk. Ka sellega seotud numbrid ei ole julgustavad — ema keskmine vanus lapse saamise hetkel on aasta-aastalt kasvanud, mis näitab, et õpinguid, karjääri ja “vaba elu” eelistatakse järjest enam varajasele laste saamisele. Mis omakorda jätab meile vähem “bioloogilist ruumi” pere kasvatamiseks.

Tahaksin küsida: mehed — mis toimub?! Kas oleme oma rahva saatuse ja oma enda vanaduspõlve kvaliteedi ohverdanud elunautlemisele? Mida saame öelda 90-aastaselt elule tagasi vaadates: “tegin kõvasti tööd, teenisin ränka raha, reisisin ümber maakera ja ehitasin maju”? Aga kellele me seda ütleme, kas tühjale õllepudelile külapoe taga? Mida kauem me rohket laste sündi oma peredesse edasi lükkame, seda rängemalt mõjub see siinsele majandusele, meie endi pensionile ning elukvaliteedile.

Praeguste ja tulevaste isadena saame me selle parandamiseks teha palju, aga kindlasti on ka palju hirme, mis meid takistavad. Vastan mõnele, millega ka ise olen pidanud rinda pistma.

Esiteks: Kas ma tõesti peangi võtma järgmiseks paarikümneks aastaks uute ilmakodanike hea käekäigu eest 100protsendilise vastutuse? Vastus on: jah! Nii ongi, see teeb täiskasvanuks ja kasvatab vastutustunnet.

Teiseks: Kas mul laste kasvatamiseks rahalisi vahendeid piisab? On tõsi, et suure pere ülalpidamine on kallis, aga oma pere hea käekäigu eest seismine on ka tööalaselt väga motiveeriv ning tagab pikas perspektiivis hoopis suurema majandusliku kindluse. Siin on ka Eesti riik meile appi tulnud.

Kolmandaks: Kas/kuidas mu naine jaksab? Sellegi peale on meie seadusandja mõelnud — isad saavad vajadusel ise kuude või aastate kaupa lastega kodus olla ning oma naistele kodustest tegemistest puhkust anda.

Neljandaks: Kas ma minetan lapsega kodus olles oma tööalased oskused? Vastupidi — oma kogemusest võin kinnitada, et selle käigus tekib aega, vaimset energiat ja uusi ideid, et ennast täiendada, arendada ja uusi tööalaseid kontakte leida.

Viiendaks: Kuhu mu suur pere elama mahub? See on hea ettekääne endale suurema elamise hankimiseks ning tõesti — pere jaoks uue ruumika auto otsimine on meeldiv tegevus — ka seitsmekohalisi masinaid on väga stiilseid, võimsaid ja kütusesäästlikke!

Eestis on praegu ilmselt maailma parimad tingimused nii laste sünniks kui ka kasvatamiseks. On otsesed rahalised toetused — vanemapuhkus, mille käigus tasutakse täismahus palganumber esimese 18 kuu jooksul peale lapse sündi, alates kolmandast lapsest 500-eurone suure pere kuutoetus kuni 18-aastaseks saamiseni; on kodus lapsega aja veetmise õigus kuni nende neljanda eluaastani, on tasuta haridus ja nii edasi.

Ei ole ühtegi praktilist põhjust miks mitte sääraselt soodustatud tegevust mitte ära kasutada.

Praegu on käimas nii riiklik kampaania papsigakodus.ee/, kui ka kodanikualagatusena veetud lapsonkingitus.ee/ — need mõlemad selgitavad emotsionaalselt ja faktipõhiselt, miks laste sünd on oluline ja mil viisil see Eestis soodustatud on. Lisaks võite oma tegevuse planeerimiseks häid mõtteid ja näpunäteid saada teater NO99 kunagist etendust No 88: GEP uuesti vaatades — läbi huumoriprisma tuuakse seal vaatajani väga teravalt meie ees seisvad valikud ja väljakutsed.