Naisteka suur persoonilugu! Vähiravifondi tegevjuht Katrin Kuusemäe: naine, kes kingib elusid
Vähiravifond “Kingitud Elu” toetab vähihaigeid, keda ei saa aidata Eesti Haigekassa. Annetuste toel rahastatakse hädavajalikku ravi ning sellega antakse inimestele võimalus pikemalt täisväärtuslikku elu elada või koguni terveneda. Lähiminevikust on lugejatele kindlasti meelde jäänud väikese Annabeli ja Agu Uudelepa abipalved, mis kulutulena levisid ning vähiravifondi vajalikkust ning eestlaste ühtehoidlikkust veelkord tõestasid. Katrin juhib fondi alates selle aasta veebruarist.
Vähitemaatikani jõudis naine juba tükk aega tagasi. Ta õppis Tartu Ülikoolis tervishoiukorraldust ja õpingud jätkuvad veel doktorantuuris, teemaks rinnavähk. Juba ülikooli ajal sai ta tööle SA Vähi Sõeluuringutesse, kus töötas kaheksa aastat ja tegeles vähiennetusega: rinnavähk, emakakaelavähk, soolevähk… Siis aga loodi vähi sõeluuringute register Tervise Arengu Instituud juurde ja sõeluuringute korraldamine läks üle registrile. Ja just siis märkas naine juhuslikult kuulutust, kus vähiravifond otsis tegevjuhti. Nii õigel ajal! Kuna töö oli tuttav ja meelepärane, otsustas ta kandideerida. “Minu lähedasi ja perekonda on see tõbi väga lähedalt puudutanud, aga see ei ole põhjus, miks ma seda tööd teen,” kinnitab naine ja nendib, et võib-olla tõesti suunatakse teda kuskilt kõrgemalt poolt ikka ja jälle vähiga seotud erialadele.
Töövestluselt meenub talle üks lahe seik. Fondi asutaja Toivo Tänavsuu küsis Katrinilt vestlusel, kas ta oleks valmis samal õhtul tulema korvpallimängule raha koguma. Katrin muidugi nõustus, see ongi ju see töö! Ja läkski. See positiivne tagasiside, mida ta sellest kogemusest sai, andis kinnitust, et ta on õigel ajal õiges kohas. “Inimene tuleb kasti juurde, paneb oma raha sisse ja justkui hõljub uksest välja, sest ta on teinud midagi nii ägedat!” kirjeldab ta.
Ka tugiisiku rollis tuleb olla
Praegu on Katrini tööks vabatahtlike koordineerimine, annetuskampaaniate korraldamine, annetuste kogumine ja muidugi fondi poole abipalvega pöördunud inimestega suhtlemine. Protseduur käib nii, et raviarst ja patsient koos esitavad fondile taotluse ravi rahastamiseks, fondi nõukogu vaatab paberid üle ja langetab otsuse. Ning Katrin on tihtipeale see, kes otsuse patsiendile edastab. Inimesed, kes fondilt abi saavad, on ju kõige viimasemas hädas — nad tulevad siis, kui kõik teised vahendid ja ravid on juba ära proovitud ning muud enam tõesti üle ei jää. Milline on nende inimeste emotsionaalne seisund, võib vaid ette kujutada. See tähendab, et tal tuleb tihtipeale olla ka tugiisiku rollis ning lisaks konkreetsetele nõuannetele taotluse täitmise kohta olla valmis kuulama inimese muresid ning lihtsalt olla toeks, kui patsient soovib vestelda päevapoliitikast või lapselastest. Mõnikord venivad kõned 30-40 minuti pikkuseks… Kord oli Katrin abiks ühele üksikule meesterahvale, kellele arst oli öelnud, et temal pole aega taotlusega tegeleda. Mees palus Katrini appi, Katrin läks talle külla ning tunniajase vestluse jooksul rääkisid nad mehe haigusest umbes kolm minutit, mis kulus taotluse täitmisele.
Kõige rohkem lähevad hinge nooremad patsiendid ja muidugi lapsed
Kuidas sellise emotsionaalse virvarri sees ise vastu pidada? “Minu ema töötas kiirabiarstina ja kui tema tööd alustas, siis kui läks sünnitava naise juurde, siis ta justkui ise sünnitas. Kui kellelgi oli süda haige, siis emal süda valutas. Nii võimsalt elas kaasa. Mulle ta ütleb, et see läheb aja jooksul üle, tekib professionaalsus. Minul pole veel tekkinud. Olen kui svamm, kes võtab kõik enda sisse, aga järjest lihtsamaks läheb,” kinnitab ta.
Emotsionaalselt keerulisem on toime tulla nooremate patsientidega, kelle puhul on suur oht, et vähk on niivõrd agressiivne ja üle keha levinud, et väga palju enam teha jäänud ei olegi. Sellele on kurb mõelda. Aga absoluutselt kõige raskem on muidugi lastega.
Kui möödunud aasta lõpul ja selle aasta algul kogus fond annetusi väikese Taurise raviks, sai Katrin oma esimese tõelise trauma. “Kui mainisin Toivole, et lähen Taurise emaga kohtuma, ütles ta mulle kuidagi imelikult, et ole siis tubli või pea siis vastu… ma ei saanud üldse aru, miks ta nii ütles. Mõtlesin, et lähen kohale, võtan taotluse ja dokumendid ja mis selles imelikku on,” räägib ta. Katrin ja Taurise ema rääkisid parklas juttu, poiss mängis auto tagaistmel telefoniga ja Katrin muudkui imestas, kui positiivne on ema. “Ta oli nagu säraküünal! Rääkis mulle õhinal, kuidas nad said ujumas käia ja lasteaias. Tauris mängis telefoniga nagu täiesti tavaline laps, kellel on kõik hästi,” räägib naine. Ja kui ta siis oma autosse tagasi istus, jõudis talle olukorra tõsidus kohale ning silmist purskusid pisarad. “Mul on sama vana laps kui Tauris. Tegelikult oli ju kõik hästi, laps on ju elus ja saab ravi, aga ma mõtlesin, kui tubli see ema on, kas mina suudaks olla selles situatsioonis nii positiivne. See kohtumine mõjus nii, et kaks päeva olin piltlikult öeldes käpuli maas. Lastega seotud asjad panevad oma perekonda rohkem hindama, last rohkem armastama, silma kinni pigistama mingi järjekordse rumaluse pärast — peaasi, et on elus ja terve!”
“Jess, ma tegin kellegi päeva ilusaks!”
Loomulikult on väga raske, kui antakse teada patsiendi lahkumisest. “Kui on see kurva lõpuga lugu ja peab järjekordse telefoninumbri mobiilist ära kustutama, siis… mõtlen küll, et minul on tõesti paha ja kurb, aga mida praegu tunnevad selle inimese pereliikmed ja lähedased? Nad helistavad, kui inimene on just lahkunud ja ütlevad, et ravi on lõppenud ja soovivad annetused ja omaosaluse edasi kanda järgmiste abivajajate heaks, tänatakse pisarsilmi… Neil on meeles, et on olemas mingi vähiravifond… minul vist oleks sellisel hetkel pilt täiesti must, see on hämmastav. Aga see teadmine, et me kinkisime neile lootust, soojendab.”
Kõik need kivid langevad südamelt, kui tuleb teade patsiendilt, et ta esimene ravikuur on lõppenud ja ta esitab uue taotluse. Järelikult on esimene ravi andnud tulemusi, mis tähendab, et tema elu on juba paranenud ja pikenenud ja see ongi see, mille pärast fond loodi. Ja muidugi need hetked, kui on võimalik taotluse esitanud patsiendile teatada, et tema taotlus on saanud positiivse otsuse, ravi rahastatakse. “Kui ta kiljub telefonis rõõmust nagu ta oleks SkyPlusist mingi jackpoti võitnud, siis on küll “jess! ma tegin kellegi päeva ilusaks!” Ja selliseid kõnesid teen ma mõnes päevas 2-3, ” kirjeldab naine.
Terveks saamiseks ainult ravimitest ei piisa
Praegu on fondilt abi saanud patsientide seas kuus inimest, kelle ravi on lõppenud ja kes on paranenud. Täiesti vähivabaks kuulutamiseni läheb veel aega, see periood on 5 aastat, mil patsientidel silma peal hoitakse enne, kui ta täiesti terveks tunnistatakse. Katrin ja Toivo on nende käekäiguga kursis, patsiendid ise helistavad neile ja annavad teada, kui on järjekordselt arsti juurest tulnud ja häid uudiseid saanud. “Ja siis on “jess!” ütleb Katrin! Tema peaaegu aastase tööperioodi edulugu on Tauris, kelle ravi on praeguseks lõppenud ja kellel läheb hästi. “See on meeletu kergendus. Nad saatsid pildi, kus Tauris hüppab rattaga. Siis on küll selge, et kõik see raske töö ja sebimine tasub ennast kuhjaga ära. Selle nimel me seda teemegi.”
Aga mis eristab neid kuut inimest teistest patsientidest? Miks nemad on terveks saanud, aga teiste võitlus veel jätkub või lõpeb kiiresti? Katrin ütleb, et siin on üks väga selge ja väga oluline ühisnimetaja — tugev tugisüsteem. Neil on kaljukindel perekond, lapsed, lapselapsed, töö, sport… Mis veel on oluline — nad on ise väga positiivselt meelestatud ja võitlevad! Neid, kellel pere võitleb, aga kes ise on juba alla andnud, ei ole võimalik ka kõige paremate ravimitega terveks teha.
Muidugi oodatakse pikisilmi järgmist edulugu, jälgitakse pidevalt fondi patsientide nimekirja ja loodetakse, et peagi annab üks või teine teada, et ka temal on häid uudiseid.
Vabatahtlikud teevad annetuste kogumisel fantastilist tööd
Aga head uudised on võimalikud ainult tänu annetajate heldusele ja vabatahtlike tegevusele. Vähiravifond saab oma raha ainult annetustest ja see, kui lahked ja suuremeelsed on eestlased, on tõesti fantastiline.
“Oleme praeguseks hetkeks (detsembri keskel) kokku kogunud 1,3 miljonit. Me unistasime miljonist! Me unistus on täitunud, iga eestlane on annetanud ühe euro, mida me väga tahtsime. Oleme õnnelikud ja tänulikud ning positiivselt üllatunud, kui paljud inimesed ja ettevõtted tahavad aidata. Järjest rohkem tuleb püsiannetajaid ja paljud koolid annetavad oma jõululaadalt saadud raha meile, kirjeldab Katrin. Jõuluperioodil kogub fond ühe nädalavahetusega kokku ühe inimese ühe kuu raviraha ehk 6000 eurot. See summa on kellegi jaoks sõna otseses mõttes eluliselt oluline.
“Paljud panevad kaubanduskeskuses annetuskasti 5 eurot ja vabandavad, et rohkem pole. Meile on iga sent väga oluline ja me oleme tänulikud absoluutselt iga panuse eest, mingil juhul ei pea inimene ennast halvasti tundma, kui ta on annetanud ka väikese summa,” kinnitab naine.
Ja kui poleks vabatahtlikke, kes kogumiskastidega kaubanduskeskustes ning üritustel seisaks, oleks Katrinil väga raske oma tööd teha. Praegu käiakse juba peredega kogumisaktsioonidel, kutsutakse ka sõbrad ja tuttavad kaasa ning vabatahtlike võrgustik katab terve Eesti ilusasti ära. Vabatahtlike töö tulemus on see, et rahapuuduse tõttu ei ole fond pidanud haigete ravitaotlusi tagasi lükkama. See on oluline ära märkida, sest summad, mis ühe patsiendi peale ühes kuus kuluvad, on 6000 euro ringis. Ja ravi kestab ju mitu kuud. Kui paljud inimesed sellise summa kokku saamiseks tööd teevad, on imetlusväärne!
“Minu käest on küsitud, et mis saaks, kui seda fondi ei oleks. Kas inimesed jääkski abita? Jah, jääkski, ja jäidki 4 aastat tagasi,” nendib Katrin. “Ravimid olid siis ju olemas, aga üks arst ise rääkis meile, et kui talle tuleb patsient, kes sõidab oma viimaste sentide eest Võrust Tartusse ja tagasipileti raha ei ole, siis ta ei hakkagi soovitama neid kalleid ravimeid. Kas on mõtet haigele öelda, et jah, meil on ravi, aga see maksab 6000 eurot kuus?” Varem tõesti ei olnud vaja asjatuid lootusi tekitada, aga tänaseks on kõik arstid “Kingitud eluga” kursis ning saavad patsientidele ka selle viimase õlekõrre välja pakkuda.
Mis on fondis töötatud aja jooksul olnud suurim töövõit? “Iga kogumiskampaania, mis me teeme, on minu töövõit. Kui ma saan teada selle kokku kogutud summa, arvutan oma peas kohe välja, mitu elu me saame sellega kinkida, mitu peret rõõmsamaks teha. Minu jaoks on iga päev töövõit!”
Ka sina saad aidata vähihaigetele elupäevi kinkida. Need inimesed, kellele raha läheb, on tänulikud iga täisväärtuslikult elatud päeva eest!
Arveldusarved:
Swedbank: EE212200221059073061
SEB pank: EE211010220228917224
LHV pank: EE137700771001442514
Danske pank: EE133300332166860001
Nordea pank: EE591700017003638161
Annetustelefonid:
900 4005 annetad 5 eurot
900 4010 annetad 10 eurot
900 4050 annetad 25 eurot
