Kui turvaline on kooli duširuum?
Enamikus koolides ei ole privaatseid pesemis- ja riiete vahetamise võimalust. Seega on riik pannud kehalise kasvatuse tunni ja ühtlasi duši all käimisega lastele kohustuse olla kaasõpilaste ees alasti. See aga ei sobi kõigile.
Õigus privaatsusele ja turvalisusele
Esiteks mõelgem lastele, kes kannatavad koolivägivalla all. Paljud sõnavõtjad on toonud välja probleemi, et lapsed narrivad teisi lapsi. Mulle tundub, et narrimine on liiga nõrk sõna. No et “las nad narrivad, sina ole sellest üle”. Koolis on hulk lapsi, kes kogevad vähemal või rohkemal määral vaimset ja füüsilist vägivalda, mõned regulaarselt. Sellises olukorras võib laps eelistada kehalise kasvatuse ainest puudumist ja halba hinnet, kui et vägivallatsejate ees riiete seljast võtmist. Täna on ka kõigil taskus kaamera. See suurendab ohtu, et kiusatavat last vastu tahtmist pildistatakse või filmitakse ja pilte edasi jagatakse.
Teiseks tasub mõelda lastele, keda kiusates häbistatakse ohvrit tema füüsiliste omaduste tõttu. Lapsed või teismelised, kelle keha erineb ühiskonna pealesurutud standardist, võivad kergesti saada tähelepanu. Mõnitamiseks kõlbab keskmisest varasem või hilisem füüsiline murdeiga, suurem või väiksem kehakaal, privaatsete kehaosade mõõtmed, füüsiline puue, aga hiljem ka näiteks otsus end raseerida või raseerimata jätta. Riskigrupis on ka lapsed, kelle kehal on mingil põhjusel armid — perevägivalla, enesevigastamise või ka lihtsalt mõnda õnnetusse sattumise tõttu. Ning paraku lähevad jutud kooli peal kähku laiali, duširuumist välja.
Kolmandaks, inimestel ongi erinev privaatsusvajadus. On täiskasvanuid, kes ei käi kunagi ujulas või saunas, ei isekeskis sõpradega ega avalikus. Sest nende jaoks ei ole lihtsalt aktsepteeritav kellegi ees peale oma partneri lahti riietuda. Ning vahet pole, kas tegemist on samast või teisest soost inimestega, võõraste või tuttavatega. Mõned kirjeldaksid neid ehk “veidi häbelikena”, ent ma eelistaksin viidata erinevale privaatsusvajadusele.
Tüdrukud ja poisid
Rääkides inimese õigusest füüsilisele privaatsusele jõuamegi sooteemani. Duši- ja riietusruumide ukse peal on harilikult sildid. Need jagavad inimesed kaheks — meesteks ja naisteks. Selle binaarse jaotuse järgi tuleb otsustada siltide alusel, kellel on millisesse ruumi õigus siseneda. Kehalise kasvatuse tunni kontekstis need sildid lausa kohustavad teatud ruumi sisenema.
Mängime nüüd ühte mängu ja kujutame ette, et koolis on remondi tõttu alles vaid üks pesuruum. Oletame, et nüüd ütlevad õpetajad ja haridusministeerium, et kuna higisena ei tohi järgmisse tundi minna, peavad poisid ja tüdrukud minema koos ühte duširuumi. Küllap põhjustaks see suure protesti. Suurem osa neist, kelle meelest oli jabur nõuda õigust privaatsusele oma sookaaslaste ees, nõuaksid nüüd valjuhäälselt privaatsust teise soo ees.
Miks aga ei vääri kaitsmist tüdruku õigus mitte olla alasti teise tüdruku ees või poisi õigus teise poisi ees? Ja miks on tüdrukul enesestmõistetav õigus mitte olla alasti poisi ees ja vastupidi?
Vähemusgruppide liikmed kahe ukse ees
Lapsi hakatakse binaarselt duširuumidesse jaotama juba murdeeale eelnevas vanuses. Põhjus on vast selles, et eelduste kohaselt hakkavad poisid mingist vanusest tundma tüdrukute vastu seksuaalset huvi ja vastupidi. Ühiskond on otsustanud, et sellises olukorras võivad inimesed end halvasti tunda ja neid tuleb kaitsta. Ometi ei küsita inimese käest, kelle juuresolekul on tal endal vastumeelne riideid seljast võtta. Tema enda arvamus ei ole oluline, sest ühiskond võtab need otsused tema eest ise vastu.
Paraku on selline kaitsmine eeldatava seksuaalse tähelepanu eest heteronormatiivne. See eeldab, et heteroseksuaalsus on universaalne ning võib tekitada nii soo- kui ka seksuaalvähemustele probleeme. Avalikult, aga ka oletatavalt homo- või biseksuaalne teismeline võib olla oma soo pesuruumidest välja tõrjutud, sest teised kardavad, et ta vaatab neid seksuaalselt. Liiati ei pruugi ta end neis ruumides ka ise mugavalt tunda. Samuti pole ta oodatud teise soo pesuruumidesse.
Kehalise kasvatuse tunnis peab osalema ja teistega duši all käima ka transsooline või mittebinaarne laps. Reeglina surutakse ta seda silti kandvasse ruumi, mis vastab tema sünnisoole. Kui transsooline laps siseneb oma sooidentiteedile vastavasse pesuruumi, hakkab ilmselt suurem osa neist, kes ei nõua privaatsust samast soost inimestega pesuruumis, suure häälega protestima. Ent protest võib järgneda ka siis, kui transsooline laps valib ukse talle määratud sünnisoo järgi. Ja samas ei pruugi ka transsooline laps tunda end kummaski riietusruumis mugavalt. Nii ei pruugigi tal olla kohta, kus tal oleks hea lahti riietuda.
Ma ei kujuta ette, mis võiks olla hea ja lihtne lahendus sellele probleemipuntrale. Kehalist kasvatust ära jätta või vabatahtlikuks teha ei saa. Ja ilmselt poleks see ka hea. Kas tasuks jätta kehalise kasvatuse tund kõigis klassides viimaseks? Jah, ideaalis on see hea mõte, aga võib osutuda teostamatuks, eriti suurtes koolides. Nii tundub ikkagi parim lahendus ehitada koolidesse privaatsed pesemisvõimalused. Ent kardetavasti käib see paljudele koolidele rahaliselt üle jõu.
Allikas: Feministeerium
