Jaava naiste paratamatus: seksist tuleb nagu katkust eemale hoida
Wahyu jaoks oli jaava naistel üks oluline viga. Enne abiellumist nad seksida ei taha ja kui tahavadki, siis ega nad päris head naised pole. Iga naine teab siin, et „kui sa pole abielludes süütu, oled sa nagu riknenud kaup“ või et „süütus on nagu nina — kui sa sellest ilma jääd, siis tagasi see enam ei kasva“.
Ühesõnaga, seksist tuleb nagu katkust eemale hoida. Jaava noored võivad une pealt ette lugeda probleeme, mis abieluvälise suguühtega kaasnevad: soovimatu rasedus, haigused, katkenud haridustee, luhtunud ambitsioonid ja lokkav kuritegevus. Seepärast tegeletakse noorte süütuse hoidmisega nagu mõne julgeolekuküsimusega. Maakondlikul tasandil võetakse vastu otsuseid, mis peavad tõstma noorte teadlikkust. See ei tähenda koolidesse kohustusliku seksuaalhariduse viimist, selle asemel jagatakse igal võimalusel, nii koolis kui ka kodus, televiisoris kui ka plakatitel, hoopis nõuandeid, kuidas süütuks jääda: loobu alkoholist ja narkootikumidest, ära kohtu meessoost sõbraga nelja silma vahel, ära mine talle külla, ära jää õhtul üksi välja. Ja palveta, palveta, palveta!
Keegi geenius Surabayas leidis, et seksi saab ära hoida siis, kui võtta müügilt kondoomid ja müüa neid ainult abielutunnistuse näitamise alusel. Sama mõistlik mõte oli teha Ida-Jaava keskkooli sisseastujatele rasedustest ja Kesk-Sumatra õpilastele kohustuslik süütusekontroll. Süütust taheti kontrollida ka sõjaväelasega abielluval tüdrukul, sest vaid nii võis olla kindel, et ta on mehele ja riigile lojaalne naine. Kõigele lisaks viibutasid meile näppu õpetlikud sotsiaalreklaamid, kus ehmunud tüdruk hoidis käes positiivset rasedustesti. Tiitritest võis lugeda: „Hoia ennast. Jää süütuks!“
Kui vastuoluline see üldise moraali taustal ka ei tundu, on Indoneesia täis lõbumajasid. On väike nurgatagune Solos, on Sarkemi rajoon Yogyakartas, rääkimata Kagu-Aasia ühest suurimast seksipiirkonnast Surabayas. Selle nimi oli Dolly ja siin kaotas Wahyu oma süütuse. Täpsemalt oli Wahyu tulnud siia oma 18. sünnipäeval koos oma onuga, kes oli otsustanud noorele sugulasele elu näidata. Selle info lõplik kättesaamine Wahyult võttis mul terve päeva aega. Ta ei suutnud otsustada, kas prostituudile süütuse kaotamine on piinlik või cool ja kas see tõstis või langetas tema väärtust mu silmis. Sest eks sa püüa ise olla jaava mees, kes peab ühtaegu olema süütu graatsiline prints ja testosteroonist pungil kukk.
Samal ajal kui naine peab olema nii neitsilik, et ükski ülikool ega sõjaväeline kontroll väärtegu ei avastaks, peab kukel olema kogemusi. Ainuke häda on see, et olukorras, kus enam-vähem kõik seksuaalsusega seonduv ära on keelatud, on kukeks saada jube raske. Kõige tipuks rakendus siin 2008. aastal pornograafiaseadus. Päris täpselt ei saanudki keegi aru, mida see tähendas, sest üsnagi üldsõnaliselt keelas seadus „ekspluateerida seksuaalsust, mis läheb vastuollu ühiskonna moraaliga“. Olenevalt tõlgendaja väärtushinnangutest võis see olla pornograafiline foto, avalikus kohas suudlemine, liialt lühike seelikusaba või bikiinides päevitamine. Nagu oluliste seadustega ikka, tehti ka sel puhul kohe näidispoomine. Sedakorda saadi kätte ja pisteti pokri Jakarta popstaar Ariel, kelle telestaaridega seksivideod olid internetti lekkinud. Indoneesia valitsus tegi kõik, et internetipornot keelata. Potentsiaalsed pornoleheküljed on siin nii põhjalikult ära blokeeritud, et ma ei saanud kahe aasta jooksul isegi zone.ee-sse sisse logida. Aga hoolimata kõigest on iga Indoneesia noormees näinud, mida tegi Ariel telestaaridega või Paris Hilton oma peikaga.
