Naisinvestor Kristi Saare: väga paljude inimeste kogemus rahaga piirdub koduste stamplausetega nagu “raha ei ole” või “raha ei kasva puu otsas”
Naisinvestorite klubi loojat Kristi Saaret võib julgelt kutsuda justkui investeerimisest unistavate ja juba investeerivate naiste emaks, sest kuigi kindlasti leidus Eesti naiste seas ka enne teda juba investeerimismaailma sukeldunuid, siis Kristi oli esimene naine, kes julges võtta endale n-ö maskoti rolli ja asus ka veel rahamaailmast kaugel olevaid naisi omaalgatuslikult harima. Ka värske emana leiab ta jätkuvalt aega investeerimisega tegelemiseks.
Kristi ise muidugi kukub sellise nimetuse peale laginal naerma tõdedes, et tal hakkas lihtsalt alguses koolitustel käies imelik, sest ta istus laudkonnas tavaliselt ainsa naisterahvana ja muidugi tekkis tal küsimus, et kus kõik teised naised siis on. “Mõtlesin, et äkki ma satun mingitele teistsugustele üritustele ja siis hakkasingi uurima, et kus kõik teised naised on,” räägib ta. “Paljud siis ütlesidki, et neil on tunne nagu oleks investeerimine meeste ala ja alustamiseks peab olema hästi palju raha, aga kui oleks olemas selline koht, kus saaks algajate küsimusi küsida tundmata, et küsitu on rumal, siis võiks sel teemal täitsa arutleda.”
Naisinvestorite klubi luues ei olnud Kristil veel suuremat visiooni ja see sai tehtud hoopis koos ühe kolleegiga kaasates teineteise tutvusringkonnad. “Kutsusime esimesed naised enda tutvusringkonnast ja ütlesime, et kahe nädala pärast saame kokku ja hakkame rääkima, kuidas selle investeerimisega siis on,” meenutab ta. “Näha oli, et tegelikult on päris palju naisi, kes on sinna punkti juba jõudnud, aga nad lihtsalt vajasid väikest lüket.”
Raha on emotsionaalne teema
Kristi tõdeb, et raha on eestlaste jaoks küllaltki emotsionaalne teema, millest kõva häälega ei räägita. “Mul oli võib-olla see eelis, et ma olin selleks hetkeks juba kaks aastat bloginud ja mulle ei tundunud see enam nii hirmus,” tunnistab ta. “Ma arvan, et lõppkokkuvõttes oleks võinud keegi teine ka seda teha, aga lihtsalt keegi lõpuks pidi julgema olla pildis ja rääkima oma tegemistest.”
Naisinvestorite klubi toimib täna juba ka nii, et inimesed saavad niisama kokku ja tekkinud on isegi uued sõpruskonnad, kus omavahel investeerimiskogemusi jagatakse. “Alguses oli vaja lihtsalt pidevat julgustamist,” teab Kristi rääkida. “Näiteks selle grupi kohta on mulle räägitud selliseid huvitavaid luhusid, kus mõni inimene võttis endale mitu nädalat enne, kui julges ka Facebookis grupiga liituda. Inimestel on mingisugused veidrad barjäärid ees.”
Kõike üksi ei jõua
Kristi tunnistab, et ta on Naisinvestorite klubi loomisest ka ise kasu saanud. “Ma isegi ei oska kokku lugeda, kui paljude inimestega ma olen läbi investeerimishuvi tutvunud,” tõdeb ta. “Kehtib see näide, et kui lähen nädalavahetusel grillipeole, siis pole nii, et alustan vestlust küsimusega: “Kas tead, mis seal Balti börsil eelmine nädal toimus?”, aga klubis on see täiesti okei ja inimesed on valmis entusiastlikult kaasa rääkima. Eks investeerimine ongi natukene nagu meeskonnasport — sa ei jõua lihtsalt kõike ise ära õppida ning peadki kuulama teiste inimeste kogemust ja arvamusi.”
Kristi tõdeb, et internet loob sageli võimaluse saada investeerimisnõu kodust väljumata ja täiesti tasuta. “Kui hakkasin ise oma blogi kirjutama, siis interneti kohta kehtib selline väide, et kui sa küsimusi küsid, siis keegi ei taha väga vastata, aga kui ise midagi millegi kohta kirjutad, siis kõik hakkavad väga kiiresti sinu öeldut parandama. Nii sain ma ka ise blogima hakates alguses päris palju tasuta investeerimisnõu,” muigab ta.
Noor naine on investeerimismaailmas ebatavaline nähtus
Paraku peame jätkuvalt tõdema, et noor naisterahvas ei ole kindlasti stereotüüpne investor ja seda maailma nähtakse pigem meeste pärusmaana ning Kristi tunnistab, et see on tegelikult ka üsna loogiline. “Esiteks, kui oled noorem, siis ei ole sa nii kaua tööl käinud ja sul polegi võimalust nii palju raha teenida, et seda kuskile veel investeerida,” tunnistab ta. “Eestis on ka palgalõhe väga emotsionaalne teema ja fakt on see, et naistel on meestest vähem raha. Selleks, et investeerida, pead sa olema valmis võtma riski, et sa selle raha kaotad ja mida vähem sul seda raha on, seda hirmsam see tegelikult tundub.”
Kristi julgeb siinkohal süüdistada ka meedia poolt loodud kuvandit. “Selleks, et inimene tahaks midagi teha, peab tal olema mõni eeskuju võtta. Kui mina viis aastat tagasi investeerimisega alustasin ja ajalehe lahti lõin, siis naisinvestorid, rikkad naised või naisjuhid olid väga katmata teemad,” meenutab ta. “Eks ma seetõttu olen jah selles maailmas omamoodi maskotiks kujunenud — noor, naine ja töötasin veel õpetajana ka, mis on stereotüüpselt selline lootusetu juhtum rahalises mõistes.”
Eesliite “nais-” kasutamine Kristile meelehärmi ei tekita ja ta tunnistab, et sel juhul oleks ju ka Naisinvestorite klubi diskrimineeriv. “Ütleme nii, et fakt on see, et kui me vaatame erinevat statistikat, mis meil Eestis varalise jaotuse — rikaste edetabelid, dividendide edetabelid, investeerimisportaalide statistikad jms — kohta kättesaadav on, siis naiste osakaal jääb seal suurusjärku 10-15% ehk siis ühe naisinvestori kohta on keskmiselt 8-9 meesinvestorit. Seetõttu peab natukene naisi rohkem esile tooma ja julgustama. Praeguesl hetkel on see tõenäoliselt Eesti ühiskonnale vajalik,” räägib ta. “Seda rõhutamist ei oleks vaja, kui meedia kajastus oleks natukenegi võrdsem ja ei tekiks küsimust, kas naisinvestoreid polegi või miks neid nii vähe on.”
Investeerimine loob vabaduse ise otsustada
Kristi eesmärgiks oli investeerimise kaudu võimaldada endale õpetaja töö kõrvalt elu, kus ta saaks nautida võimalusi ja vabadusi, mida õpetaja palk paraku ei võimaldanud ning olla 40. eluaastaks finantsiliselt vaba. “Sellist eesmärki on avalikult hea välja öelda, sest nüüd mul ongi selline väline surve sellest kinni pidada ja tegelikult ma arvan, et see on ka tehtav,” räägib ta. “Investeerimisega ongi nii, et sa liigud edasi, portfell vaikselt kasvab ja iga järgnev aasta toob sulle rohkem vabadust. Isegi, kui ei ole veel seda vabadust, et võiksid teha, mida iganes tahad, siis saad ikkagi selle vabaduse, et teha ise väga palju valikuid. Enamikel inimestel ju seda võimalust finantsiliselt ei ole.”
Noor ema ja investor
Mõned kuud tagasi lisandus Kristi juba olemasolevate tiitlite juurde ka emaks olemine, mis aga ei takista tal investeerimisega edasi tegeleda. “Ma olen kogu aeg olnud selline laisk investor,” tõdeb ta. “Ma võin teha kõiki neid analüüse ja vaadata statistikanumbreid, aga mulle meeldib ka see idee, et äkki ma ei logi pool aastat ühelegi kontole sisse ja kõik toimib. Idee ongi ju ikkagi see, et investeerimisest ei tohiks kasvada töö, vaid raha töötab minu eest.”
Ka oma lapsele plaanib Kristi rahast vabalt rääkida. “Koolis õpetades panin tähele, et õpilased, kes raha teemaga end mugavalt tunnevad, on just need lapsed, kelle kodudes rahast räägitakse,” tunnistab ta. “Tegelikult väga paljude inimeste kogemus rahaga piirdub koduste stamplausetega nagu “Raha ei ole” või “Raha ei kasva puu otsas” ja sealt edasi ei ole neile keegi selgitanud, et kui see raha ei kasva puu otsas, siis kust ta tuleb ja mis on tema väärtus. Avatud suhtlus tundub mulle väga oluliseks aluseks, sest ega ma mingeid tehnilisi aktsiaanalüüse ei hakka lasteaialapsele niikuinii õpetama. Lapsel peaks tekkima lihtsalt arusaam, et raha pole midagi kurja.”
Kurjana paistab raha Kristi arust lastele sageli ka läbi muinasjuttude, mistõttu ta kiidab neid aktiivseid inimesi, kes on hakanud välja andma ka lastele suunatud finantsõpikuid. “Kui mõelda igasuguste muinasjuttude ja rahvalugude peale, siis mida seal rahast räägitakse?” küsib Kristi. “Meil on seal vaene talupoeg ja rikas kuri mõisnik ning printsess saab rikkaks vaid siis, kui ta oma printsi leiab. Kas keegi oskab mulle nimetada mõnda muinasjuttu, kus keegi on tubli ja ettevõtlik ning saab seetõttu reaalselt rikkaks? Päriselu ja lood, mida me räägime, võiksid rohkem kokku minna.”
40selt jalad seinale?
Kristi algne eesmärk oli saada 40-aastaselt finantsiliselt vabaks ja õpetajaametist loobuda, aga täna ta päris samamoodi enam ei mõtle. “Eks see sõltub ikka sellest, mida ma selles vanuses teen ja ega see elu ei muutugi ju päevapealt,” räägib ta. “Päris nii ei ole, et kell kukub ja pastakas lendab lauale ning lendan kohe soojale maale. Loodetavasti olen selleks hetkeks oma elu planeerinud ja kujundanud just selliseks, mille eest pole vaja ära joosta.”
