Miks sätivad ühed oma elust üles ideaalpilte ja tahavad olla kadeduse objektid ning teised lähevad õnge ja pritsivad mürki, kuigi teavad, et ilus elu piltidel ei pruugi olla tõsi?
KODUTOHTER: Kas kadedus tekitab meis kibestust või innustust? Sõltub täiesti iseendast, kuidas kadedustundesse suhtuda, arvab psühhoterapeut Pille Teearu.
Blogides, Facebookis ja Instagramis postitatakse pilte oma täiuslikust elust: reisipildid safiirsinise mere äärest, imeline beebi trendiriietes, viimase peal sisekujundusega ja alati korras maja, uus auto või Chaneli kott. Tavaliselt järgneb sellistele postitustele mürgiste ja õelate kommentaaride laviin. Kas kadedus tõstab pead? Miks sätivad ühed oma elust üles ideaalpilte ja tahavad olla kadeduse objektid ning teised lähevad õnge ja pritsivad mürki, kuigi teavad, et ilus elu piltidel ei pruugi olla tõsi?
“Lühidalt öeldes on nii ühe kui ka teise taga ebakindlus ja madal enesehinnang,” arvab Pille Teearu. “Ega need, kel oleks põhjust oma saavutuste üle uhkust tunda, ei kipu neid eksponeerima. Seda teevad näiteks need, kes on saanud kuulsaks teise inimese abil. Mõnel jälle on kuulsusjanu ja vajadus olla keegi nii suur, et eksponeeritakse enda loodud õhulossi. Aga need, kes kirjutavad kommentaare, ei pruugi olla isegi kadedad, vaid nad on lihtsalt harjunud ennast niimoodi maandama ja anonüümselt õelutsema. Kui nad on kirjutanud päeva jooksul peotäie õelaid kommentaare, siis on päev nende meelest täie ette läinud.”
Tuleb tõde tunnistada
Juba piiblis on kirjas, et kadedus on üks seitsmest surmapatust. Paljudes kultuurides peetakse kadedust taunimisväärseks.
“Kadeduse teema on raske, keelatud ja alla surutud. Kadedusega liitub alati häbi. Mina pole veel kohanud inimest, kes tunnistaks avameelselt, et ta on kade. Kadedus pole kunagi esmane emotsioon, tihti on see peidetud häbi või viha alla — tahan seda, mis on teisel. Meile õpetatakse juba lapsena, et ära ole kade, sest kade olla pole ilus. Ja nii me hakkamegi seda peitma ja alla suruma ega julge endalegi tunnistada,” selgitab psühhoterapeut.
“Tegelikult kuulub kadedus inimlike tunnete hulka, inimene võrdleb ennast ikka teistega. Kadedusest saab kasu lõigata, kui see tunne innustab meid edasi pürgima ja tegutsema. Teiste saavutatud asjad või eesmärgid, mis meid kadedaks teevad, võivad olla ka enda elus muutuste vallandajaks. Kuid kõik algab sellest, et esmalt tuleb endale oma tundeid tunnistada. Kui möönda, et ma olen tõesti kade, siis saab juba edasi mõelda, kuidas seda tunnet enda kasuks pöörata.
Muidugi tuleb endale aru anda, et pole mõtet kadestada Miss Maailma, kui oled lühike, või Nobeli preemia laureaati, kui kooli lõputunnistus oli üsna keskmine. Samuti tasub ratsionaalselt analüüsida, kas ma tegelikult tahaksin endale sellist uhket ja edevat autot nagu naabril, kuigi väike kadeduse okas on hinges. Nii et kadedustunde korral tuleb enda kallal tööd teha ja mõelda, kuidas seda enda kasuks tööle rakendada.”
Mida teha, kui kadedus hakkab töö- või eraelu segama, loe edasi Kodutohtri detsembrikuu numbrist või portaalist kodus.ee.
