"Ma ei julge kooli minna, sest äkki isa leiab mu sealt üles ja tuleb kallale..."

MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus (NTTK) on lähisuhtevägivalla all kannatavaid naisi ja lapsi aidanud juba 15 aastat. Ohvritel on võimalus saada turvalist majutust, kriisi- ja juhtumipõhist nõustamist ning abi oma edasise elu ülesehitamisel. Kuigi rahastus on alatine mureküsimus, kinnitavad MTÜ juhataja Pille Tsopp-Pagan, psühhoterapeut Kait Sinisalu ja kliiniline lapsepsühholoog Mariana Saksniit, et abita ei jää ressursside puudusel ükski abivajaja.

Tartu Naiste Tugi- ja Teabekeskuses töötavad missioonitundega inimesed

Tuleb ette, et töötatakse ka vabatahtlikkuse alusel, sest nende inimeste jaoks on kõige olulisem abivajaja. Põhimõtteline lähtepunkt on kõikide nendeni tulnud juhtumite puhul see, et klientidega alustatud tööd ei jäeta pooleli. Rahastus on alati olnud murekoht- seda pole kunagi piisavalt, et kogu tehtud tööd tasustada. Naiste Tugi- ja Teabekeskus saab põhirahastuse riigihanke kaudu ja puuduoleva projektide kirjutamisest, otsitud toetustest ja eraannetustest. Senini saadi toetust ka Tartu linnalt, kuid alates 2017. aastast seda enam ei saanud. Kui NTTK töömeetod on end ohvrite ja sarnaste eesmärkidega organisatsioonide silmis õigustanud, siis täiendavat rahastust taotledes tuleb pidevalt tõestada, miks on oluline anda ohvrile kogu abi ühest kohast. Klient ei peaks aega raiskama mööda linna või riiki erinevate spetsialistide vahet liikudes, korduvalt oma lugu uuesti rääkides. Lisaks lootma sellele, et infovahetus spetsialistide ja ametiasutuste vahel oleks tõhus. Probleemiks võib kujuneda ka erinevate spetsialistide erinev arusaam sellest, mis on peretüli ja mis on perevägivald.

Töövormilt on Tartu naiste Tugi- ja Teabekeskus “kõik-ühes”, mis tähendab, et ühes organsisatsioonis ja ühe juhtumi juures töötavad lapsepsühholoog, psühhoterapeut, jurist ja sotsiaalnõustaja. Kogu vajalik info on koheselt kättesaadav. Eelnev on tähtis, sest ohvri jaoks võib aeg olla kriitiline faktor. Sageli tuleb akuutsetes olukordades toimida väga kiiresti ning vahetu inforinglus ja koostöö eri spetsialistide vahel aitab juhtumi kiirele lahendusele kaasa (näiteks, kui on vaja kohaldada esialgset õiguskaitset). Tööaeg on paindlik ja pannakse võimalusel sobima kliendi vajadustega. Sellise töömeetodi efektiivsus on end õigustanud nii aidatud inimeste sooja tagasiside näol, kui selles, et NTTK-le antakse Eesti piires üle järjest keerulisemaid juhtumeid, millega muud ametid on hätta jäänud. Nende spetsialistid käivad vajadusel ka kohtutes tunnistamas või eksperthinnanguid andmas. Koostööd tehakse õiguskaitseasutustega, korraldatakse valdkondlikke ümarlaudu ja käiakse koolitamas. Pille Tsopp-Pagan naljatab, et nad on nagu A-rühm — ka siis, kui olukord näib lootusetu, ei jäeta inimest hätta.

Missioonitundega inimese argipäev — vabatahtlik töö ja jõhkrad juhtumid

MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse tööga on seotud ligi 25 inimest. Paljud töötavad tasuta ning lastepsühholoog Mariana Saksniit ütleb, et ta „ei kujuta ette, et sellist tööd saaks teha inimene, kes iga juhtumi puhul esimese asjana küsiks, milline on tema palk.” Raha on kindlasti oluline, sest oma töö eest peab inimene palka saama. Rahapuudusel on aga suureks motivaatoriks ka tohutu rõõm sellest, kui mõni raske juhtum lahenduse saab. Näiteks selline juhtum, millest teised abiandvad organisatsioonid loobunud on. Naine, kes lahkub vägivaldsest suhtest, riskib sellega, et ta oma last pikka aega ei näe. Sageli juhtub, et ohver ei saa abi ka ametnikelt. On juhtumeid, kus naine on vägivaldse mehe juurest põgenenud ja ei saa abi selleks ettenähtud kohtadest. Eestis on endiselt palju spetsialiste, kes lähisuhtevägivalla eripära ei tunne ja see toob kaasa suure riski niigi traumeeritud inimese taasohvristamiseks. Vahel ei taha või ei julge naised vägivallatseja juurest lahkuda, sest on kas ärahirmutatud või tunnevad vägivaldse partneri suhtes traumaatilist seotust. Paljud lapsed kohanevad vägivaldse keskkonnaga või muutuvad oma ohvrist vanema või õdede-vendade suhtes ise vägivaldseks. Võib juhtuda, et ohver on vägivaldse partneri läbi kannatades hakanud liiga tegema oma lastele. Selliseid asju nullist harutama hakata on väga töömahukas ja keeruline.

Lapsed ei julge kooli minna, sest kardavad vägivaldse vanema kättemaksu

Organisatsiooniga on liitunud ka häid vabatahtlikke. Üks neist, Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna juht Helmer Hallik võttis ühe juhtumi puhul oma vabal päeval aega, et käia kaitset vajava lapse koolis, tutvuda sealsete varuväljapääsudega ning lapsele rääkida, mil viisil on võimalik ohu tekkides turvaliselt koolimajast lahkuda. Lastele turvatunde andmine on neil juhtudel erakordselt oluline.

Nii mõnelgi juhul on laste argipäev selline, et nad ei julge kooli minna, sest on suur oht, et lähenemiskeelu saanud kohtulikult karistatud lapsevanem tuleb kooli juurde neid kimbutama. Sellisel juhul on tarvis teada, kuidas käituda ja vajadusel põgeneda. “Meieni jõuavad need keerulised lood, kus vägivald on olnud äärmusikult jõhker ja kestnud pikalt, mitmeid aastaid,” sõnab Saksniit. „Enamasti on lapsed näinud vägivalda nii kaua, et nad ei teagi, et teistes peredes on elu teistsugune.” Mis vägivalda näinud ja kogenud lastest edasi saab, sõltub paljudest asjaoludest nagu lapse isiksus, kogemused, ümbritsevad inimesed, abi võimalikkus. Kõige olulisem on aga vägivaldsest keskkonnast välja pääsemine. Alles siis saab alata psühhotraumade läbitöötamine.

Selgitused:

OHVER — vägivaldses suhtes sees olev naine, kes pole veel abi juurde jõudnud — abivajaja

KLIENT — NTTK töötajate silmis on nende poole pöördunud abivajaja klient

VÄLJUNU/VÕITJA — tugikeskuse juurest abi saanud pere, kes on oma elu alustanud

Kontaktid:

Tartu Naiste Tugi- ja Teabekeskus 55 94 94 96 (ööpäevaringne telefon), [e-mail]

Kui Sa oled kogenud füüsilist, vaimset ja/või seksuaalset vägivalda, siis võid helistada üleriigilisel lühinumbril 1492.

Või võta ühendust kohalike spetsialistidega, kelle kontaktid leiad SIIT!