Ylle Rajasaar on üks neist naistest, kellega suhelda on lausa lust, sest oma värvika karjääri kohta on tal rääkida nii mõnigi lõbus lugu, oma perekonda ja kolleege kiidab ta taevani ning kui jututeemad peaksidki kunagi otsa lõppema, võid tõsta teema keskkonna kohta ja Eesti tuntuim naissoost autoajakirjanik võib rääkida tundideviisi edasi. Igav temaga kindlasti ei hakka.

Kuidas juhtus nii, et sinust sai autoajakirjanik? See ei ole ju tavapärane kuvand ühest naisajakirjanikust.

Kõigepealt pean ma üldse mõtlema, kas ma olen ajakirjanik või lihtsalt meeldib mulle kirjutada — nagu meie tutvuse alguses ütlesin, ma olen üks paras grafomaan. Kirjutamine on mu stiihia, lugude jutustamine n-ö paberil on mu jaoks oluliselt lihtsam kui päriselus. Inimeste ees kipun kõike naljaks keerama, mulle meeldib, kui auditoorium naeru käes maas väänleb. Õnneks on mu kirjatükkides ka üksjagu eneseirooniat ja puhast huumorit, sest stiihia ei vali kohta, ta tahab välja pääseda.

Autodest kirjutamine annab võimaluse kirjutamiskirge igakülgselt rakendada. See on valdkond, kus sa peadki olema mänguline, veidi välja paistma, võrgutama lugeja vajalike teadmiste juurde. Ma alustasin n-ö süsteemse autokirjutamisega väga hilja. Oma esimese kirjatüki Eesti Päevalehte tegin kui olin 16. Autoblogi sündis üleöö, kui olin juba üle 40-aastane.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega