Lugeja: väiksepalgalised pingutavad sama palju või rohkemgi kui "karjäärinaised", seetõttu pole kõrgepalgaliste kriitika uue maksusüsteemi kohta õigustatud

Vastuseks meil möödunud nädalavahetusel kirgi kütnud lugejakirjale Noor karjäärinaine: "aitäh" astmelise tulumaksu eest! Et vaesemad inimesed unustaks edasipürgimise ja elaks minusuguste arvelt avaldab arvamust meie lugeja, kes ei saa kriitikast aru ning kinnitab, et astmeline tulumaks on palgavaesuse vähendamiseks ainuõige lahendus.

Olen paar aastat vanem, kui “31aastane karjäärinaine”, töötan haridusvaldkonnas ja ei mõista uue maksusüsteemi kriitikat.

Ma ei häbene tunnistada, et teenin tunduvalt vähem kui kritiseerija, kuid ma ei leia, et pingutaksin igapäevaselt vähem kui tema. Samuti ei leia ma, et vähem pingutavad kõik teenindussektoris või vabrikutes liinitööd tegevad inimesed. Usun, et enamus inimesi on oma võimete ja võimaluste kohase hariduse omandanud ja käies igapäevaselt täiskohaga tööl peaks palk ka inimväärset elu võimaldama. Ometi on palgavaesus Eesti suur probleem.

Tööturule on vaja väga erinevaid inimesi! Ka riigiasutuse kabinetid peab keegi koristama ja majaesisel peab keegi libeduse tõrjet tegema. Kuid pikemat aega on probleemiks, et neid ei ole enam võtta sest paljud ongi äraelamiseks vajaliku palga nimel Soome läinud!
Kõik inimesed ei saa ega peagi ülikooliharidust omandama ja järeldus, et kõrghariduseta inimesed on laisad on lihtsustatud ja rumal. Eriti kahetsusväärne on lugeda, et sellist arvamust avaldab inimene, kes väidetavalt töötab riigiasutuses ja on omandanud magistrigraadi. Inimene, kes riigi ja selle toimimise põhimõtetest tegelikkuses aru ei saa.

Olen ka väiksemast kohast pärit ja minu mees käib samuti Soomes tööl — teenib minust ja ka “noorest karjäärinaisest” rohkem, kuid maksab Soome riigile vähem tulumaksu ja lisaks saab mitmeid muid riiklikke soodustusi. Me mõlemad töötame selle nimel, et meie perel hästi läheks.

Jääb arusaamatuks, kuidas just väiksemast kohast pärit inimene selliste üldistusteni jõuab? Nii nagu on mugavaid ja rahaga mitte kõige oskuslikumalt ümberkäijaid depressiivsetes Eesti väikelinnades on neid ka uuselamurajoonides pealinnas. Kuid nende inimeste järgi ei saa riigi maksupoliitikat kujundada. Ja üleüldse on see uue süsteemiga saadud alla 100 € “võit” kuus pigem võimalus mõnel perel lastele midagi paremat süüa osta, kui teab mis sülle kukkunud varandus.
Palkade ebavõrdsusest ja motiveeriva töötasu maksmisest on räägitud aastaid ja erinevate programmide kaudu on püütud tööandjaid mõjutada, kuid see pole ju tulemusi andnud. Isegi nüüd, kui tööjõupuudus on väga suur, sest paljud töölised on hääletanud jalgadega, kuuleme tööandjate suust ikka pigem seda, et odavat tööjõudu on vaja rohkem sisse tuua, kui seda, et peaks inimväärset elu võimaldavat palka maksma.

Olen ka varem mõnedelt tuttavatelt sarnast juttu kuulnud, et maksusüsteem võiks ikka ühetaoline olla — enamuse nende jutustajate vanemad on lihttöölised, kes on suure osa oma elust oma kõhu kõrvalt kokku hoidnud, et oma lastele normaalset elu ja haridust võimaldada ja kes omal ajal oleks praeguse süsteemi puhul natukenegi leevendust leidnud!

Lihtne ja ühetaoline saab süsteem olla siis, kui kõik inimesed on lihtsad ja ühetaolised, kuid magistrigraadiga inimene peaks teadma, et õnneks või kahjuks see nii ei ole. Seepärast on ka praegune haridussüsteem palju mitmekesisem, kui see oli varem. Me ei saa valida, millisesse külla/linna, millisess perre me sünnime, millised vaimsed/füüsilised võimed meil on ja millised võimalused/takistused saatuse poolt osaks saavad. Kui riikliku kampaaniaga antakse märku, et iga laps on kingitus, tuleb ka riiklikult pigutada, et kahaneva rahvastikuga riigis igaüks oma koha leiaks ja toime tuleks. Uus maksusüsteem on vaid üks võimalus, mis pakub palgavaesuses elavatele peredele leevendust.

Kogukondlikust majandamisest vaeste ja väetimate toetamisest olemegi praeguse riigikorrani jõudnud — kui selle asemel oleks olnud egoistid ja idividualistid, poleks praegu ka ministeeriume koos nende mitmekordsete magistritega.