Eestlased ei ole rahul sellega, mida riiklik haridussüsteem pakub: viimase aastakümne jooksul on esile kerkinud uusi eralasteaedu ja -koole nagu seeni peale vihma

Milline haridus on lapsele parim? Ühed räägivad õigusest maailmavaadet või erivajadust toetavale haridusele ning teised õiglusest ja võrdsusest. Eestis on viimase aastakümne jooksul esile kerkinud uusi eralasteaedu ja -koole nagu seeni peale vihma. Ning see viitab näiteks sellele, et eestlased ei ole rahul sellega, mida riiklik haridussüsteem pakub. Valdav enamus eraharidusasutusi on tekkinud lapsevanemate initsiatiivil, kes soovivad pakkuda oma lastele parimat võimalikku haridust. Mis aga on on parim võimalik haridus? Kas see näitab hariduse kvaliteeti, kui lapsed oskavad 5-aastasena lugeda ja saja piires peast arvutada?

Läänemaailma edukultus on viinud selleni, et mängimise asemel on laste päevakava struktureeritud erinevateks õpi- ja treeningsessioonideks juba väga varajasest east. Organiseeritud joonistamise, laulmise ja liikumise tund asendab spontaanse maalimise, ümisemise ja puhtast rõõmust jooksmise ja turnimise. Seitsmendaks eluaastaks oodatakse lastelt sama, mida 30 aastat tagasi nõuti 10-aastastelt lastelt. Akadeemiliste võimete arendamise kõrval aga jäävad varju mitmed teised eluliselt palju olulisemad oskused.

Pediaatriline tegevusterapeut Angela Hanscom kirjutas väljaandele The Washington Post sellest, kuidas vaba mänguaja vähenemine mõjutab eelkooliealiste laste sensoorseid võimeid hoopis halvemuse suunas. Hanscom kirjeldab isiklikku kogemust sellest, kuidas sai oma tütre lasteaiaõpetajalt tagasisidet, mis sundis teda tõsiselt järele mõtlema lapsekasvatuse prioriteetide üle. “Teie tütar on akadeemiliselt väga tugev. Õigupoolest ületab ta nendes valdkondades ootuseid. Kuid tal on probleeme lihtsate sotsiaalsete oskustega nagu jagamine ja oma järjekorra ootamine”, sõnas õpetaja Hanscomile. Lisaks oli muidu väga intelligentsel lapsel probleeme emotsioonide kontrollimisega, tal oli välja arenenud ärevushäire ja sensoorsed probleemid ning ta ei osanud lihtsalt üksinda mängida.

Ebarealistlikud ootused laste käitumisele

Kahjuks ei ole selline olukord sugugi üksik erandjuhtum. Viimaste aastakümnete jooksul on laste hariduses mitmel pool maailmas olnud rõhuasetus tugevalt akadeemiline ning see on kaasa toonud mitmeid probleeme, mida 40-50 aastat tagasi veel ei teatud. Lapsed on kergesti ärrituvad, nende kehalised võimed ja sensoorsed tajud on allapoole eakohaseid ootuseid ning olles harjunud pideva välise stimulatsiooniga, jääb kängu oskus omaette mängida ja fantaasiat arendada.

Hoolimata sellest, et liikumis- ja ujumistunnis on lapsega võimalik käia juba imikueast saadik, kurdavad lasteaiaõpetajad sageli, et laste kehaline võimekus on viletsam, kui kunagi varem. Nende tasakaal, koordinatsioon ja jõud jääb alla 1980-ndate lastele. Selleks, et arendada välja hea tasakaal, peab laps arendama oma vestibulaarsüsteemi (annab infot liikumise ja asendimuutuse kohta) iga päev mitmel erineval moel. Kaks korda nädalas trennis käimisest selleks ei piisa. Pidev tunnis nihelemine ja võimetus paigal püsida viitab sellele, et lastel ei ole piisavalt võimalik tunnivälisel ajal liikuda.

Aina suurenev käitumise- ja tähelepanuhäiretega laste hulk koolides on pannud mitmed õpetajad ja vanemad mõtlema — võib-olla ei ole asi lastes endis vaid meie ebarealistlikes ootustes nende käitumisele? Kui vana lapse jaoks on õieti eakohane istuda 45 minutit rahulikult paigal ja siis 10 minutit rahulikult jalutada, et taas 45 minutit paigal istuda? Tavalise eakohase liikumisvajaduse rahuldamine toob lapse jaoks koolis sageli kaasa õpetaja noomituse ja isegi karistuse. Lastel on aina vähem võimalik lihtsalt õues ringi joosta, keksida, jalgrattaga sõita, puu otsa ronida ja künkast alla rullida. Vanemate hirmud, koolide vastutusega seotud küsimused ja kiire elutempo on viinud selleni, et lapsed lihtsalt ei liigu piisavalt palju ja see tekitab probleeme nii nende füüsilise kui vaimse tervise jaoks.

Rõõmuta õpitu ununeb kiiresti

Lapsed õpivad kõige paremini läbi mängu. Mängides nad ei tea, et õpivad eluks vajalikke oskuseid, nad lihtsalt naudivad oma tegevust. Ameeriklane Tim Walker kirjutab väljaandele The Atlantic enda kogemustest Soome lasteaedadega ning tsiteerib vana Soome ütlust “Asjad mida õpid ilma rõõmuta, ununevad kiiresti”. Lasteaiaõpetajatel on aga väga suur surve pidevalt dokumenteerida ja õigustada seda, mida nad teevad, seetõttu jääb vaba organiseerimata mänguaega lastel aina vähemaks. Igal tegevusel peab olema eesmärk ja planeeritud sisu.

Esimese seitsme eluaasta jooksul vajavad lapsed palju erinevad kogu keha tajusid haaravaid tegevusi, et arendada välja tugev keha ja terve mõistus. Parim keskkond selleks on värskes õhus pidevalt muutuvate ilmaolude ja maastiku keskel. Terviklik areng esimese seitsme aasta jooksul laob vundamendi terveks ülejäänud eluks ning selles perioodis vajaka jäänut on hiljem väga raske korvata. Kui lastel ei ole piisavalt võimalusi aktiivseks liikumiseks, erinevate pindade, tekstuuride, lõhnade, maitsete ja kogemuste kogemiseks omas tempos vaba mängu käigu, siis on nad suurema tõenäosusega hiljem kohmakamad, kehaliselt vähem võimekad, hädas tähelepanu probleemide, emotsioonide ja sotsiaalse suhtlusega.

Eeskuju Soome lasteaedadest

Eeskuju ja inspiratsiooni leidmiseks lastele eakohase keskkonna loomisel ei pea vaatama sugugi kaugele. Soome koolisüsteemi tuuakse sageli eeskujuks tervele maailmale ning Soome õpilaste stabiilselt tugev tulemus rahvusvahelise PISA testi põhjal motiveerib paljusid küsima, et mida soomlased meist paremini teevad?

Nagu kirjutab Tim Walker, erineb Soome haridussüsteem USA omast juba eelkoolieast peale. Erinevalt Ameerikast ja paljudest teistest maailma riikidest, et panda Soome lasteaedades liialt suurt rõhku akadeemilisele haridusele, vaid hoopis vaba mängu võimaldamisele. Lapse jaoks ei ole loomulik viis õppida pliiats käes laua taga istudes. Tüüpilise põhjalikult planeeritud päevakava asemel on Soome lasteaedades kombeks pigem seada paika nädala plaan, milles on üldjoontes kirjas, et näiteks esmaspäevad on ekskursioonide, pallimängude ja jooksmise jaoks ning reeded laulude jaoks. Õpetajad jälgivad laste mängu ning võimalusel aitavad neil mängu käigus midagi uut omandada, kuid ei sekku ega juhenda, kuidas mäng kulgema peaks. Tähti õpetatakse lastele juhul, kui nad ise ilmutavad huvi ja valmidust õppimiseks.

Liiga varajast tähtede ja numbrite õpetamist ei toeta ka Rudolf Steineri põhimõtetel loodud Waldorflasteaiad. Uus-Meremaa hariduspsühholoog Sebastian Suggate on teinud uurimuse, milles võrdles Steinerkoolide õpilasi Uus-Meremaa riigikoolide õpilastega, kes tüüpiliselt õpivad lugema viie aasta vanuselt. Suggate leidis, et 11. eluaastaks oli erinevate koolide õpilaste tase lugemisoskustes sama, mis tõstatas tema sõnul küsimuse: kui viieaastasena lugema õppimine ei anna eelist, kas varem lugema õpetamine võib kaasa tuua kahju?

Laua taga istumiseks on aega terve elu

Aastate möödudes võiks me ühiskonnana laste kasvatamise kohta teada aina rohkem. Tulemus, ehk meie laste füüsiline ja vaimne tervis, peegeldab aga vastupidist. Aina enam näevad õpetajad sensoorsete, motoorsete ja kognitiivsete probleemidega lapsi. Koolieas püütakse nende probleemide lahendamiseks välja pakkuda mitmeid uudseid lahendusi, kuidas õpetada lastele oskuseid, mida nad oleksid pidanud omandama juba palju varem. Kahtlemata on sellised programmid väga vajalikud, kui laiemat pilti vaadates on tegemist tulekahju kustutamisega, selle ennetamise asemel.

Võimaldades lastele seda, mida nad loomulikult teha tahavad — vaba mänguaega vaheldusrikkas keskkonnas — leiavad nad ise võimalusi õppida seda, mida nad vajavad. See ei vaja olulist investeeringut ega planeerimist, peame neile võimaldama vaid sobiva keskkonna, aja ja võimaluse olla lihtsalt lapsed. Struktureeritud õppimiseks on küllaldaselt aega terve ülejäänud elu.

Allikas: Telegram