Ylle Rajasaar: andke andeks, mister Reinsalu, aga ma ei taha teid oma justiitsministriks!

Teeme kohe alguses ühe asja selgeks: mul oleks mitu värvikat põhjust öelda #metoo. Ma olen armukadeda mehe käest haledalt tappa saanud ja lennanud Botaanikaaia kasvuhoones ristseliti kivipõrandale, ja seejärel ülemuse poolt parastades minema saadetud. Mind on üritanud vägistada tuttav veokijuht, kes leidis, et Tartust Tallinna küüdi eest tasu tuleks üle anda “kenasti pakendatud natuuras”. Või kõrge riigiametnik, kes tuppa astudes kohe tegudele asus, teatades “Mith me siin enam iththume, heidame kohe pikali…” Põhjusi leiaks veel, kui otsiks.

Seega, ma olen küllalt kõvasti pea peale kukkunud ja küllalt kiirete jalgadega, et öelda, ma ei kavatse mitte mingilgi moel anda hinnangut Ojasoo juhtumile või kollektiivkirjale. Aga seda ütlen ma küll, et ma ei soovi Eestile justiitsministrit, kes ei suuda suud kinni hoida siis, kui selleks on antud suurepärane moment.

Lõin hommikul lahti Delfi ja esimesena kargas mulle silma pealkiri “Reinsalu kaitseb Ojasood: Aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin”

Oot… misasja!? Klõpsasin loo lahti ja küsimusi tuli järjest juurde. Lugupeetud Härra Minister, mida Te sõite, kui seda lugu, mis kubiseb kirjavigadest ja milles leidub mitu oksüümoroni (guugeldab, kes ei tea, mida see tähendab) kirjutasite? Kas ma tohin paluda, et ma seda, mida Teie võtsite, kunagi oma toidu seest ei leiaks? Ja kas ma tohin paluda, et Te nüüd ja praegu ja kohe ja omal algatusel valiksite jõukohasema ameti? Antud loo kontekstis ilmselt rendiksite näiteks kukekostüümi ja läheksite “Jälle raamat” kauplusteketti kanapuljongit tutvustama või midagi?!

Ma ei räägi Ojasoost, ja ei räägi ka pealkirjast, mis teadlikult on kontekstist esile tõstetud ja veidi värvi juurde lisatud. Ma räägin justiitsministri tsitaatidest nagu “te naeruvääristate lahisuhtevägivalla probleemi ühiskonnas ja teete sellest ogara meediatoote” (kirjapilt muutmata) ja “praegune kiljumine meenutab Amadeuse filmist nähtud Austria keisri õukonda, kus parukates isandad halavad idiootselt käituva Mozarti üle”.

Härra justiitsminister, see siin ei ole ameerika telesari, kus advokaadid üksteist vaimukustega üle pritsivad ja lõpuks võidab õiglus. Kusjuures, selles telesarjas oleks võitnud see teine, sest kiljumise kohas ongi oksüümoron: lisaks neile, kes võtsid ette allkirjastada “kanakarja kirja”, sildistate te idioodina ka Ojasoo.

Härra justiitsminister, te kaotasite. Ameerika telesarja rolli ja minu lugupidamise ning usalduse. Ma ei soovi, et Eesti Vabariigi justiitsminister Eesti kõige loetumas meediakanalis juga juhtimata kõigile valimatult näkku pritsib. Kui soovite pritsida, valige mõni ohutum koht. Kommentaarium näiteks, kus seni anonüümselt on lubatud end välja elada. Varjunimi “Inspektor Kukeke” on üks populaarsemaid ja seega neutraalsemaid.

Härra justiitsminister, ma soovin, et te astute oma ametist tagasi. Päriselt soovin. Olenemata east, soost ja ametikohast on meie kõigi pealisülesanne siin ilmas olla inimene. Kes kuidas siis selle võimaluse realiseerib, kas suure või mõne muu algustähega, aga inimene jah. Ja inimene — see mõtlev — ei tolereeri vägivalda. Ei verbaalset, ei füüsilist, ei miskisugust. Teoloog ja filosoof Albert Schweitzer on sõnastanud põhimõtte aukartusest elu ees ning põhjendanud, mida tähendab eetiline suhtumine kõigesse elavasse. Raamatu “Aukartus elu ees” tõlkis professor Peeter Tulviste eesti keelde 1972. aastal. Võib öelda, et tema loengutes — kus tõenäoliselt olete käinud ka Teie — oli see üks tüvitekste.

Nõnda siis, härra justiitsminister, merci ja adieu, kui kukekostüüm on ehk üle võlli samavõrra kui Delfi pealkiri, tehke süda kõvaks, öelge “jälle raamat!” ja lugege Schweitzerit uuesti. Minu meelest on see päris hea tegevus pika puhkuse sisustamiseks.