Eveliis: kõik söögikorrad läbi arvutada ja hoolega läbi mõelda on koduste või lihtsama eluga inimeste privileeg
Üks mu sõbranna minestas alles hiljuti, et kuidas on ometi võimalik mitmeliikmelisel perel 200 euroga kuus hakkama saada. Juttu siis söögist. Minu teine sõbranna, kellel on kolm last, kinnitas aga, et tema saaks täiesti hakkama. See blogija, kelle üle elavalt arutleti, sai (kui ma õigesti mäletan nüüd) mingi säästunädala raames hakkama 50 euroga nädalas. Aga toidud on ahvatlevad. Näha on, et kvaliteedis ta järeleandmisi ei tee. Summa hakkamasaamiseks tundub vaid ulmeline.
Samas ma tegelikult saan täitsa aru, et selle rahaga saab söögi tehtud. Ma olen tädi Helju laps. Tädi Helju tegi mittemillestki gurmeetoitu. Ma olen tema moodi. Ma ei taha palju toidule raisata, aga ma tahan hästi süüa. Selleks, et ulmeväikeste rahadega head süüa saada, tuleb osata süüa teha, tunda selle vastu huvi, olla loov. Olla väike masterchef.
Siiski on argiõhtuti meie laual makaronid erinevas variatsioonis või wokid, mida lihtne pannile visata. Mõnikord sööme vaid võileibu või külmutatud pitsat. Päriselt. Hommikust ei söö, st igaüks teeb endale ise võiku ja lõuna ajal pole meid kodus. Kui mina olen, siis lõunasöögi valmistamine on viimane, millele ma mõtlen. Ja õhtusöök. Vahet ei ole, kas ma olen kontoris või kodus, aga peale tööpäeva on väga harv juhus, et ma viitsiks midagi veidikenegi erilisemat süüa teha. Tahaks. Aga hakata ise juustu tegema või pelmeene? Isegi pannkooke. Ma ei viitsi. Marek ka ei viitsi. Muidugi kättevõtmise asi, ja ma vannun, et üks päev olin peaaegu poest täispiima ostmas, et India juustu teha spinatikastmes, aga poest mööda sõites ma lihtsalt ei jaksanud mõelda, et peaksin poodi minema. Nagu te teate, elame me metsas, nii et koju tellimisest ei saa juttugi olla. Ja läksidki potti kapis olnud quinoajäänused koos külmutatud juurikatega. Meie argigurmee to the max.
Selleks, et hakkama saada 50-100 euroga nädalas, on vaja aega. Ei ole prioriteetide küsimus. On erinevad elud, elustiilid ja töökohad. Marek veedab kaks tundi oma päevast autoga tööle ja koju sõites, mina siplen mitme asja vahet, näpistan aega öötundidest, et asjad jooksma saaks, kodus nokitsen ma õhtuti oma asju, Marek oma asju (meie maja on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), kiiruga keeran ma midagi kokku, et päris nälga ei jääks ja ausõna…mitte kuidagi ei suudaks ma panna end tegema ettevalmistusi järgmise päeva toidukordadeks või siis tehagi midagi pärissüüa. Ma tean ka seda, et mõni keeruline asi ei olegi tegelikult nii keeruline ja aeganõudev, aga makaronid/riis/tatar keedavad end ise ja sojahakkliha saab valmis vaid kokkupuutel kuuma veega. Need toidud ei nõua üldse aega. Kaunilt kaetud söögilaud on meil õhtuti vaid siis kui on külalised või mul on vaja mõnda #-pilti. Muidu tõstab igaüks endale taldrikule toidu ja sööb, kus tahab. Me oleme püüdnud inimese kombel laua taga koos süüa, aga mulle meeldib tugitoolis istudes süüa. Metslasena ei kasuta ma nuga ka, enamus ajast pole vajagi, ja pole ka probleemi.
Jumal, näed ja sa ei mürista, ent ma olen Perekoolis mainitud “privileegipimeduse” terminiga. Mõne inimese elu on kodusem või lihtsustatum ja nii on palju kergem mõelda ka söögikordade peale. Kõik läbi kalkuleerida ja arvutada ning ise otsast lõpuni teha. See on privileeg! Meie elu on liiga kiire, et me saaksime kodust söögitegemist prioriteerida. Nii kulub meil kahjuks ka rohkem raha toidu peale. Rohkem kui ma tahaks. Aga piisavalt vähe, et olla laisem kui ideaalpilt mu vaimusilmas.
*lugesin ka seda, et issand jumal, Eveliis jälle inspiratsiooni ammutanud Perekoolist, aga ei julge seda tunnistada, et seal lugemas (vabandust, lausa) end reklaamimas käib. Ei tea ma, miks kogu maailm peaks ümber “Perekooli” keerlema, aga veel vähem saan ma aru, miks ei tohiks sealsest foorumist inspiratsiooni saada. Kas seda tohivad lugeda, kommenteerida vaid “salasekti” liikmed? Ja mulle ei pea Perekoolist “keegi sõbranna teada andma”, ma näen täiesti kenasti trafficust ära, kuna Perekoolis minust aktiivselt räägitakse. Ikka lähen vaatama, mõnikord saab täitsa targaks. Teinekord hakkab kurb ka. Üleüldiselt.
Allikas: Eveliisi blogi
