„Palun ära solvu, aga ära ennast selle Ardoga küll seo. Ta pole üldse hea poiss. Kogu aeg joob.”
Kell tiksub. Rebeka ja Ardo suudlevad. Rõdul. Köögis. Koridoris. Elutoas. Iga kord satuvad Ants ja Liina neile peale.
„Mis siin toimub?” kõõlub Liina välisuksel. „Trepikojaromantika,” pillab kahtleva näoga Ants tema selja tagant. „Hei, mis te siin teete?” hõikab Liina isegi rõdult, kui Rebeka ja Ardo magamistoa aknal suudlevad. Ardo sulgeb seepeale akna.
„Ma lasen kardina ka alla. Siis nad ei tüüta meid.”
Rebeka on ühe korra elus varem suudelnud, mingil sünnipäeval, Kelly kuti nooremat venda. Aga see oli suhteliselt mõttetu.
Kella kolme paiku öösel on peoseltskonnast jäänud vaid riismed. Nad tellivad takso, et minna edasi Antsu poole. Taksojuht on kogu tee vait, isegi kui Ardo, Ants ja Liina täiest kõrist lorilaule laulavad.
„Ma lõbus õllepruulija,” alustab Liina. „Hõissa ja hõissa,” röögivad mehed talle järele. Rebeka laulaks ka, aga ta ei tea sõnu. Pealegi häbeneb ta teiste ees laulda.
Ants elab Sõle tänaval, ühes neist baraki moodi majadest. Ta poeb Liinaga teki alla, täies riides, ja nad vahivad kasseti pealt filmi „Terminaator 2”. Ardo ja Rebeka kaovad teise tuppa voodisse, kuhu Antsu ema neile aseme teeb. Alul tahab Liina kaasa tulla. Aga nüüd puksib Ardo Liina eemale.
„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”
*
Kell on viis hommikul. Pisut paistes näoga Ardo norskab. See äratab Rebeka üles. Ta tõmbab riided selga ja läheb kööki. Ta keerab roostes kraani lahti ja loputab suud. Kööki vaatab väsinud moega naine:
„Ärkasite? Mina olen Antsu ema. Kohvi joote?”
Ta valab neile musta kohvi, mis tundub Rebeka maitsele natuke kibe, ning pakub juurde präänikuid. Nad istuvad pool tundi ja vestlevad. Antsu ema räägib palju ja Rebeka kuulab teda. Ta saab teada, et Antsu ema tuli Tallinnasse pärast sõda. Et ta töötab Seevaldis sanitarina. Et ta sugulased on Rapla kandist ja et nadu vahel helistab talle. Lõpuks läheb Antsu ema päris rõõmsaks:
„Nii tore tüdruk! Teate, siin käib igasuguseid muidu. Teeme ühed!”
Ta valab pitsid täis. Ja lisab natuke murelikumalt: „Palun ära solvu, aga ära ennast selle Ardoga küll seo. Ta pole üldse hea poiss. Kogu aeg joob.”
Enne kui Rebeka ära läheb, kirjutab Antsu ema talle oma telefoninumbri:
„Helista vahel, saame lobiseda.”
Siis läheb Rebeka Liinat äratama. Ta teab, et kohe läheb esimene troll ning kui ta kähku teeb, jõuab veel esimeseks tunniks kooli. Unine Liina pilgutab lühinägelikke silmi:
„Kust sa nüüd tulid?”
„Teisest toast.”
„Appi, ega sa ometi ...?”
„Muidugi mitte!”
Tüdrukud sulgevad vaikselt välisukse ja astuvad aeglaselt trepist alla. Õues on niiske, jahe ja udune. Kusagil tuututab auto.
