"Lausa uskumatu, milise lolli järjekindlusega sa ennast ilusaks pead!"

Loen blogisid ja kommentaariume. Jõudsin Marimelli blogisse, kus ta ilus olemisest räägib. Ma olen iseenesest nõus ühe kommentaariga, et mitte raske ei ole ilus olla, vaid raske on kole olla, sest no ei usu mina, et loomulikult ilusad inimesed väga palju enda tuunimise peale aega raiskavad. Käivad kuus korra depilatsioonis, ehk maniküüris ja pediküüris, aegajalt juuksuris, mis väga suurt planeerimist ei tohiks nõuda. Aga mind ajab ilgelt närvi, et inimestele on nende välimuse kohta vaja halvasti öelda. Ja ma ei pea siin silmas riietusstiili või muud sellist, vaid midagi sellist, mida ise muuta ei saa.

Ütleme, et oled keskmisest kõveramate jalgadega, aga tunned end sellest hoolimata kenana. Ikka on keegi, kes leiab, et issand, no kuidas sa end ometi kenaks pead, vaata oma kõveraid jalgu. Oled keskmisest lühem, aga tunned end kenana. Ikka on keegi, kes leiab, et sihuke jupats ei saa ju kena olla. Oled keskmisest matsakam, keskmisest kollasemate hammastega, keskmisest hõredamate juustega, keskmisest…No vahet ei ole. “Kas sul kodus peeglit pole?” loed kommenaare. Mul on tuttavaid, kes mu meelest on ka pigem koledad, aga no peavad end imekauniteks. Mõni inimene ei ole tõesti klassikaliselt ilus, kuid on enesekindel ja enesekindlus on ilus.

Kas ilus ja endast heal arvamusel tohib olla vaid klassikaline missimõõtu iludus? Või tohin mina ka end ilusaks pidada? On vigu, mida saab muuta ja vigu, mida mitte nii väga, eksju. Ka end tuunida mingi piirini on okei.* Ilu on ju vaataja silmades. Iga pott leiab kaane. Olete ju teinekord mõelnud mõnda paari vaadates, et issand, kuidas nii ilus naine/mees nii koleda mehe/naisega koos on? See on okei, me kõik arvustame ja mõtlema ja kritiseerime ja räägime taga, mida me aga ei tea on see, mida üks või teine ilusaks peab.

Minule ei meeldi näiteks kiilaspead. Minu sõbrannale aga meeldivad. Minule meeldivad hallid juuksed. Minu sõbranna naerab, et see karjub “daddy issues” järele. Sama on minuga. Mõne arvates võin ma olla kole kaltsakas, ometi on mul kõrval mees, kes mind armastab. Lausa ilusaks peab. Ja kui ma nüüd julgen ka end “järjekindlalt ilusaks” pidada, siis mul ei ole ka mitte kunagi austajatest puudu olnud. Kogu aeg on keegi mu ümber tiirelnud. Ma ei kujuta seda ette ega räägi seda sellepärast, et uhkustada (asi pole üldse uhkustamistväärt), vaid sellepärast, et ühele kole, aga teisele ilus. Kui mitte klassikaliselt. Siis ilmselt omapäraselt ja enesekindlalt.

Eluvale? Võib-olla. Aga aitab edasi.

*ei pea siin silmas, et panen endale kõik võimalikud lisad ja siis räägin, et armastage end sellisena nagu olete.

Allikas: Eveliisi blogi