Merle Palmiste: „Kõik on ikkagi kinni nullides, kui neid on summa taga piisavalt, siis võin isegi vürtsikilu reklaamida“

“Kui teised ütlevad, et ma olen ikoon, siis las nad ütlevad. See on täitsa tore. Kui ma ise hakkaksin seda arvama, siis oleks see koomiline ja traagiline,” lausub näitleja Merle Palmiste (47).

Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel istub näitleja Merle Palmiste Gloria veini­keldris. Ta on siin stammkunde, sobi­des sellesse atmosfääri suure­päraselt. Merle on justkui teisest ajast, veidi varasemast kui tema enda oma. Ehk just selle­sama vabariigi algus­aastatest pärit. Ta tõmbab tahtmatult pilke ja mitte ainult tänu pikkusele (Merle on 178 cm pikk), vaid ka temast hoovavale sarmile.

Merle lööb pea kuklasse, laseb erk­punaseks värvitud huulte vahelt kuuldavale heliseva naeru ja rüüpab siresäärsest šampanja­klaasist kihisevat.

Ma saan hakkama!

Nelja-aastane tüdruk silmitses Õismäe viiekorruselise maja korteri aknast uisuplatsil lustivaid lapsi. “Ma tahaksin nii väga endale ka tuttuusi säravvalgeid uiske,” sosistas ta omaette. Tuppa astus ema. “Vaata, mis tädi sulle saatis!” ütles ta ja ulatas tütrele tädipoja mustad jäähokiuisud.

Rõõmus tüdruk pani kiiruga karupüksid jalga, mantli selga, tuttmütsi pähe, haaras uisud ja kadus esikust kiiremini kui tõmbe­tuul.

Esimese tunnikese võis tüdruku kohta öelda “vasikas jääl”. Rohkem istuli kui jalgel, upitas ta end loendamatuid kordi jälle püsti. Tal olid pisarad silmas ja väike lapsekeha talveriiete all juba sinikatest lapiline, aga ta ei jätnud. Aeg-ajalt tõstis tüdruk pilgu ja vaatas koduaknal seisvat ema. Päev oli veerenud õhtusse.

Tänavavalgustuse käes säraval jääl liikus tüdruk nüüd juba kindlamalt, kuid siiski ettevaatlikult. Ta viskas pilgu aknale. “Emme! Vaata, ma uisutan! Ma sain hakkama!” hüüdis ta võidu­rõõmsalt. “Sa said hakkama, Merle,” sosistas ema ja pühkis silmanurgast härduspisara.

Teadmine, et niisama ei tule midagi ja et ta saab alati hakkama, on Merlel siiani. “Ah, mis Palmistel viga, ta on ilus ja andekas, sündinud, hõbelusikas suus! Diiva elu,” ütlevad paljud. Kahtlemata on selles tõetera sees. Välimust tal tõesti on, annet ja mõistust ka, lähte­punktiks väga soe ja ühtne perekond ning sõprade võimas tugi­võrgustik. Aga kõigest sellest poleks tolku, kui Merle oleks muda­laisk, arg ja saamatu.

Teda ei kohuta tohutu töö, julgust ja pealehakkamist on temas rohkem kui paljudes ning suure eesmärgi nimel võib ta teha vahel sedagi, mis esiti väga ahvatlev ja huvitav ei tundu. Või vastupidi, Merle teeb töö ära, aga ei jää tulemusega üldse rahule. “Siis mõtlen küll, et oli mul vaja seda vastu võtta. Kuigi kõik on ikkagi kinni nullides, kui neid on summa taga piisavalt, siis võin isegi vürtsikilu reklaamida,” naerab Merle. Kilu on nimelt üks vähestest toiduainetest, mida tema juuresolekul ei tohi isegi mitte karbist välja võtta, söömisest rääkimata.

Praegu on parem

Aktusel esines teise klassi tüdrukute ansambel. Tagareas seisis kõige pikem, patsidega tüdruk ja laulis kõva häälega teistest üle. Tüdrukud esitasid enne vaheaega viimase laulu “Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme”. Laulu lõppedes kiirustas tüdruk saali ja otsis üles oma isikliku publiku. “Kas te ikka mind ka kuulsite?” tundis ta muret. “Ikka, Merleke, me kuulsime sind väga hästi,” kinnitasid ema ja isa. “Siis on väga hea!”

Merle ema Inga aimas juba ammu, et tütrest mingit sorti esineja saab, kas just näitleja, aga laulja või tantsija ikka. Merle ei unistanud kunagi müüja, koka või õpetaja elukutsest. Teda tõmbas juba kooliajal magnetina lavale laulma, tantsima ja mängima.

“Nüüd olen ma juba 25 aastat olnud Eesti Draamateatri näitleja,” ütleb ta. Tööd on Merlel palju olnud ja mitte ainult Draamateatris, vaid ka teistes teatrites, arvukates seriaalides, filmides, ta on esitanud monotüki ning andnud oma hääle lugematutele reklaamidele, saadetele ja multifilmidele.

Vabariigi sünnipäevaga seoses hakkab Merle aga bordellipidajaks. Sellist ametit polegi tal varem olnud ja just seetõttu tundus pakkumine ahvatlev.

Kes nüüd mõtles, et Merle vahetabki ametit, siis kinnitame, et tegelikult saab temast litsimaja perenaine ikka mängult, Mart Sanderi raamatu “Litsid” järgi vändatud sarjas. “Ma lugesin raamatu läbi. See oli nii huvitavalt ja hästi kirjutatud, et ma ei kõhelnud hetkekski, kui Mart mind kutsus.”