Kuidas aru saada, kas inimene on päriselt hea või tahab tegelikult nuga selga lüüa?
Olgugi et ma usun, et inimesed on heana sündinud, ei usu ma, et inimesed on head. Ma olen skeptiline ega usalda inimesi läbini. Kuigi ma tahaks. Aga ei julge. Näiteks ka praegu olen ma olukorras, kus mu teed on ristunud uute inimestega, kellest võiks minu koostööpartnerid saada. Kõik tundub sujuvat, ent minul on paranoia, et kõik, mis hiilgab ei ole kuld. Midagi muudab mind ettevaatlikuks.
Mul on meeles, et kunagi ütles üks kolleeg mulle, et need, kellega alguses kohe klapid, need on hiljem need, kes sulle noa selga löövad. Laias laastus on see ütlus ka paika pidanud ja ilmselt on ka üks põhjus, miks ma ei otsi ammu enam tööalaselt sõpru ega püüa inimestega “connectida”.
Muidugi ma mõnikord libastun ja avan end liiga palju (hoolimata oma skepsisest olen ma väga inimeste-inimene ja hull suhtleja/pläraläraleenu. Mu suu käib vahet pidamata — ma kas söön või räägin.) Ka praegu tundub mulle, et ma olen endast rääkinud liiga palju (samas on see üldse võimalik kui mind guugeldades saab ilma suurema vaevata leida kogu mu elulugu ja mõttemaailm laiali laotatuna siitsamast blogist).
Ja ma ei saa suuda oma peas jõuda selgusele, kas parem on usaldada või olla ettevaatlik. Kas inimene, kes mind kiidab ja tundub olevat “minu inimene” on seda ka päriselt või on seal taga midagi muud? Kui veel võtta arvesse, et mina ei usu, et inimesed, st täiskasvanud inimesed, on head.
Ma tean, et see oli siin selline mõistukõne, aga mind vaevab kui olukord on mu jaoks segane ning ma ei suuda ära analüüsida, milline seisukoht võtta.
Allikas: Eveliisi blogi
