Tallinlannast müüja argipäev: töö kui orjalaeval, kus hävib nii eneseväärikus kui tervis
Mind ajendas kirjutama Eesti Teenindus- ja Kaubandustöötajate Ametiühingu juhi Elle Pütseppa avaldus, kus ta tõi välja, et Rimi töötajad on väsimusest nõrkenud ja käivad haigena tööl, kulunud tööriideid on piinlik selga panna. Õigemini ärritas mind see, et Rimi tegevjuht Vaido Padumäe rõhutas oma vastulauses, et ettevõte pingutab iga päev selle nimel, et ollakse parim tööandja ja kõikide töötajate huvid oleksid maksimaalselt kaitstud.
Sarnase retoorikaga esinevad avalikkuse ees kõik suuremad poeketid. Minu ema töötab ühe sellise Tallinna asuvas suures kaupluses. Ta oli näiteks möödunud kuul tööl ka jõululaupäeval. Pood pandi kinni kell 19. Mina ja vend olime ka vanematekoju tulnud, tegime koos isaga jõulupraegi valmis, et ema töölt tulnuna ei peaks enam pingutama. Ta jõudis koju kell 19.30 ja oli surmani väsinud - selgus, et see oli tal kuues tööpäev jutti. Pühade aegu on koormus väga suur ja ema on selline, kes tahab head (näiteks, et vaba päeva saaks mõni kolleeg, kel väikesed lapsed). Meie jõuluõhtu vajus kiiresti ära, sest ema oli lihtsalt nii väsinud, et läks kell 21 magama. Lisaks oli tal pikkadest kassatundidest selg väga valus.
Kahes rollis: müüja ning laotööline
Just tervisele paneb see töö suure põntsu. Seisad ja seisad kassas. Ametlikult on päeva peale ette nähtud pooletunnine paus, aga ema on tunnistanud, et vahel jääb ka see teoreetiliseks, kuna müüjaid on vähe (nagu ülemused sõnastavad - nii on optimaalne) ja kassajärjekorrad pikad. Kuna inimesi vähe, tuleb teha ka kõike. Mu ema on 55-aastane, aga vahepeal peab temagi kehastuma laotööliseks. Tassima raskeid kaste puu- ja juurviljadega või kõrgetele riiulitele alkoholipudeleid laduma.
Tööpäevad on 10-tunnised, aga vahel läheb ka rohkem. Näiteks poe juhataja möödaminnes teatab, et keegi on haige, homme oleks vaja olla 12 tundi jutti. Töötajad on üldjuhul ka nõus, kuna see on teatud määral surnud ring. Palk on nii väike, haaratakse kinni igast võimalusest ületunde teha. Samas sööb palga ära seegi, kui kassas on miinus (võetakse töötajate palgast maha). Vastab tõele ka see, et kui on kassas rohkem raha kui peaks, siis mingit boonust töötaja ei saa.
Poekettide puhul on töötajaskonnas kaks eraldi maailma. Paradiis ehk siis kontoritöötajad - need samad juhid ja turundusinimesed, kes avalikkuse ees maalivad ilusa pildi. Vahel teevad nemadki rumalaid apsakaid (näiteks Prisma jõulueelne raamatutega seotud kampaania), kuid üldiselt saavad nad rõõmsalt oma tagumikutunnid täis teha ning palk on korralik. Põrgu on aga lihtsa teenindaja roll. Ema on rääkinud, et temast tunduvalt nooremad on lahkunud, kuna töö on pannud põntsu tervisele - pikalt vaja kassas seista, raskete kastide tassimine jms. Üliharva võtab keegi haiguslehe, kuna esimeste päevade eest firma ei maksa, aga väikese palga tõttu iga puudutud päev on suur löök. Nii käiakse haigena tööl. Ema rääkis, et kord tuli üks müüja keset päeva koju saata, kuna ta oli selgelt haige ega suutnud enam töötada.
Keskealistel valikuvariante pole
Kõrvalt võib öelda, et mis vingute, minge siis ära. Paraku ei ole erilisi alternatiive paljude inimeste jaoks. Mu emal ei ole kõrgharidust, ta ongi töötanud teenindavas sektoris ja teinud seda uhkusega - nooremana töötanud näiteks erinevates söögikohtades. Aga eks teatud vanuses ei võeta enam mõnda kohvikusse 20-ndates noorte kõrvale tööle. Paljudel keskealistel ongi poed ainuke variant. Ja tööandjad teavad seda, kellegi ikka leiab, keegi pole ka asendamatu. Nii lepitakse väikese palga ja halbade töötingimustega. Mõnitamine on ka nii-öelda palgatõus. Näiteks eelmisel aastal tõusis emal brutopalk 20 eurot, see on naljanumber.
Imelik öelda, aga tööjõupuuduse kasv teeb veidi rõõmugi, vast ühel hetkel ka reaalselt kaupluseketid peavad kasuminumbrite kõrval vaatama üle ka töötajate palgad ja töötingimused. Praegu selles etapis veel ei olda.
