Kas 47aastane 23aastase töökogemusega raamatupidaja ongi tänapäeva tööturu mõistes iganenud ja kasutu?
Eile kirjutas meile lugeja, kes tunneb tõsiselt muret oma ema töötingimuste ja tervise pärast: Tallinlannast müüja argipäev: töö kui orjalaeval, kus hävib nii eneseväärikus kui tervis. Kommentaariumis aga jagab oma karmi kogemust naine, kes on kvalifitseeritud ja pädev, kuid keda nii töötukassa kui tööandjad vintsutavad arvatavasti tema vanuse pärast.
“Olen 47aastane, keskharidusega naine. Töötasin raamatupidajana suures Tallinna ettevõttes, hiljem väikses maakohas. Mul on raamatupidaja töökogemust 23 aastat, aga see ei loe enam midagi. Poolteist aastat tagasi mind koondati. Selle pooleteist aasta jooksul olen kandideerinud paljudesse töökohtadesse, ka Tallinna. Aga raamatupidajana tööle enam ei saa. Keskharidus ja vanus määrab sinu nn. “alamasse” klassi. Töötukassa tädi sunnib järjepidevalt Rimisse kassapidajaks ja vihastab kui ma tema kassapidaja tööpakkumised kõrvale lennutan ja kategooriliselt keeldun! Ja noored personali preilid ei tunne sinu töökogemuste vastu huvi vaid lennutavad keskealise CV otsejoones prügikasti! 23 aastaste preilide kõrval olen ma lausa vanamutt!”
Ta jätkab oma kogemuste kirjeldamist vastusena kommentaarile, kus parastati ja soovitati ikka ise tööd otsida, mitte töötukassale lootma jääda:
“Sina ei tea mida tähendab jääda tööst ilma. Sa ei tea, mis tunne on käia töötukassas ennast alandamas töötu abiraha ja ravikindlustuse nimel. Et seda piskutki saada, peadki iga kolme nädala tagant töötukassa tädi ees aru andma, kuhu sa kandideerinud oled ja miks sa ei kandideeri tädi poolt pakutud miinimumpalka maksvasse ettevõttesse. Ühesõnaga, pean aru andma, miks ma ei müü ennast orjaks, isegi olukorras kus sissetulekut üldse ei ole. Sa ei tea, mida tähendab otsida tööd, kui sinu maakonnas kokku on 46 töökuulutust, neist üle poolte pakuvad kassapidaja, liinitöölise ametikohta kus on graafikutega töö ja 12 tunnised vahetused. Aga mul on kodus veel üks alaealine laps, kes vajab ema, mitte kalanäoga zombit!
Samuti imestab ta, et teda ei peeta enam konkurentsivõimeliseks: “Mida tähendab konkurentsivõimeline? Kas seda, et ma olen 47aastane!? Seda, et ma 23 aastat raamatupidajana töötasin, koolitustel käisin ja ennast täiendasin, nüüd äkki ma pole enam konkurentsivõimeline!? Ma kandideerisin nii mitmessegi ettevõttesse, kes pakkusid “konkurentsivõimelist” töötasu. Ja tead, mis on nende meelest konkurentsivõimeline palk? See on 600 euro Brutos!!!!!
Tööpraktika tsirkus on ka läbi tehtud. Tööandja soovis mind 4 kuuks 3,80 eest tööle. Pärast praktika lõppu tehti aidaa ja võeti järgmine 3,80 eest tööle! Töötukassa ise on see, kes meid orjadeks vahendab! Usu mind ma olen selle 1,5 aasta jooksul igasuguses tsirkuses osalenud. Üritasin ka teenust pakkuda, aga kõik tahavad, et sa poolmuidu neile tööd teeksid! Ma võiksin oma töötuna olemisest raamatu kirjutada, ehk sellega teeniksin midagi.”
Ka töövestlustel käimisest on jäänud mõru mekk suhu:
“Töövestlusel ole mina ettevõtte juhti kunagi näinud. Ikka on noor koolipingist tulnud personalijuht ja pakutava töökoha ametikaaslane. Tööintervjuul on jäänud tunne nagu otsitakse omale sõbrannat. Tööandja tegelikult ei teagi, kuidas võib-olla ametikohale sobivam CV lihtsalt kõrvale lükatakse? Omavalitsustes näiteks pannakse küll kuulutus üles ja tehakse näiline konkurss, aga tegelikult on keegi “oma jope” selle töökoha juba ammu endale saanud.”
Kas teil, head lugejad, on samasuguseid kogemusi? Kirjutage meile!
